Kuidas ansamblit Laine parteiliselt juhiti

«Gennadi Podelski. Pagulane Lootuse tänavast ehk enne Jaak Joalat»

FOTO: Post Factum

Avaldame katkendi Paavo Kanguri raamatust «Gennadi Podelski. Pagulane Lootuse tänavast ehk enne Jaak Joalat», mille andis välja Postimehe kirjastus Post Factum. Raamatu esitlus toimub järgmisel neljapäeval, 6. oktoobril Solarise Apollos. Raamatu autor vestleb nimikangelase poja Peeter Podelskyga.

Kuidas käis muusikaelu ja meelelahutusmaailma parteiline juhtimine, sellest annab aimu fila kunstinõukogu protokoll 1969. aasta septembrist. Sellel koosolekul viibis Eesti Kommunistliku Partei (EKP) Keskkomitee sekretär, endine ideoloogiaosakonna juhataja Leonid Lentsman. Sel ajal 57-aastane Krimmis sündinud tagurlane kuulus Eesti NSV poliitliidrite tippkümnesse. Kohal olid ka EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhataja Olaf­Knut Utt ja laulutaat Gustav Ernesaks.

21. jaanuaril 1969 algas Laine Moskva-tuur kontsertidega Lužniki staadionil, kus esineti 14 päeva järjest, anti 17 kontserti ja seejärel esineti veidi väiksemates saalides. Pärast proove ja paari esinemist Tallinnas lennati 1. märtsil ringreisile Ukrainasse. Kolm nädalat hiljem, 23. märtsil anti Krimmis viimane kontsert. Seejärel oli paar päeva puhkust ja kuu lõpus algas kahenädalane Läti tuur. Aprilli keskel esineti juba Aserbaidžaanis, muu hulgas oli 21. aprilli kontsert Sumgaitis, kus aastaid hiljem toimus aserite ja armeenlaste vaheline verine kokkupõrge, mis andis stardipaugu Nõukogude Liidu lagunemisele. 25. aprillil oldi tagasi Tallinnas ja esineti kohvikus Moskvas. Järgnes Eesti tuur ja 30. mail oli Laine juba Ida-Saksamaal Magdeburgis. Saksa reis kestis 40 päeva. 8. juulil oli viimane kontsert Güstrofis. Seejärel saadi veidi puhkust ja jätkati kontsertidega Eestis, kuni 15. augustil algas Jevpatoorias Ukraina ringreis. Sevastoopol, Jalta, Odessa, seejärel lennati Sotši. 17. septembril anti viimane kontsert Kislovodskis, siis saadi jälle veidi puhata ja valmistuda Tšehhoslovakkia ringreisiks.

Pärast seda, kui Vene tankid 1968. aastal olid maha surunud «Praha kevade», olid suhted Tšehhoslovakkiaga keerulised. Eesti tüdrukud lähetati sinna kultuuridiplomaatia ja pingelõdvenduse eesmärgil. Seepärast kuulatigi 23. septembril 1969 läbi Laine kava Tšehhoslovakkia reisiks, mis pidi toimuma novembris, ja sel põhjusel oli kunstinõukogus kohal nii pealinna kommunistlik nomenklatuur kui ka armastatud laulutaat.

Gustav Ernesaks: «Ansamblil on liiga halb võimendus ja selle tõttu on lauljaid väga halb kuulata. Sellist võimendust ei saa taluda. Tingimata on tarvis esitada mõni laul ka pianos, a cappella laule oli reas väga palju. Instrumentaalansambel saadab liiga tugevasti, eriti R. Valgre laulu juures.»

Sm. P. Uusman: «Tuleb võtta kõik abinõud tarvitusele, et saada uut võimendust. Selleks peab saama valuutat ja kohe rakendama see töösse, selle küsimuse võtame kohe käsile. Instrumentaalansamblil puudub poeetilisus ja lüürilisus, vaid lihtsalt kogu aeg forsseerib. Ansamblile annavad sära just a cappella laulud. Materjal on kuulatud ja sellest tuleb tööd tehes korralik kontsert.»

Sm. Leonid Lentsman: «Edgar Arro laulus võiks üks salm olla tšehhi või slovaki keeles. Minule ka ei meeldi Rudolf Mihhailov, aga Babadžanjani laulu laulis ta väga korralikult. Üks hea külg on tal, et ta leiab kontakti publikuga. Suurem probleem on baleriiniga (Elonna Spriit), mulle ta üldse ei meeldi. Vahetada aga teda kellegi teisega enam ei jõua ja tants on kavas vajalik. Kas sellise tantsijaga on aga võimalik välismaale sõita? Kontserdi üldmulje on hea ja tööd võib jätkata.»

Sm. Avo Hirvesoo: «Ansambli laul jätab soovida, aga mikrofonid võivad olla ka eri tundlikkusega. Selle läbivaatusega selgus, milline vahekord on saali ja lavaga. Lausa vastuvõtmatu on Rudolf Mihhailovi trummide põrin, mis tapab terve ansambli ära. Mind häirib Rudolf Mihhailovi laul, maneer on võõras ja esinemine odav, mängib üle. Kava algul võiks «Kodulinn Tallinn» olla eesti keeles, see tutvustaks kohe ära eesti keele. Valgre laul ei ole saali kosta. II osa sissejuhatuse juures tuleks teatada Valgre nimi. Podelski laul Leninist peaks asetsema I osas.» (Raimond Valgre lauludest oli Laine repertuaaris «Õige valik», «Ma loodan» ja «Lohutab mind mu bajaan». – PK)

Sm. O. Utt: «Kavas peaksid olema vene laulud vene keeles ja eesti laulud eesti keeles, st kõik laulud originaalkeeltes. Tšehhoslovakkiast oli eritellimine Ülle Ulla peale, kuna teda seal tuntakse. Kavas peaks eesti muusika osatähtsust tõstma, kas mõni lüüriline laul Ojakäärult, Oidilt jt. Teadustaja peaks ka rääkima kohalikus keeles, mis sest et aktsendiga. Tantsud on väga nõrgad, kui need kavva jätta, siis tuleb veel tublisti tööd teha. Lärmist oli eelnevalt juttu ja sellest ma ei räägi. Ainult et Laine trummide pealt tuleb ära võtta embleem lõvidega. Kava kohta ei saa öelda ühtegi halba sõna.»

Sm. V. Markus: «Podelski laulul Leninile peab olema õige koht. Beethovenit selles kavas ei maksa kasutada. Tantsud mind ei häirinud. Arvatavasti olen sellega juba harjunud. Arro laul sissejuhatuseks peaks olema 2–3 keeles. Vastuvõtmatuna tundus Valgre laul ja jäi väga mannetuks. Tekstiline sissejuhatus peaks olema tšehhi keeles. Lainel puudub valgustaja ja see annab tunda.» (Jutt on arvatavasti Beethoveni laulust «Vaikne öö», mis oli kinnitatud ansambli repertuaari. – PK)

Sm. E. Jaanimägi: «Tšehhi kolleegid palusid, et kavas oleks head nõukogude muusikat. Jenka on moest läinud ja seda ei ole mõtet kavva panna. Üldiselt kava on meeldiv ja jättis hea mulje.»

Järgnes väike eelsoojendus Tallinnas, siis kolm kontserti Moskvas. Tõenäoliselt viidi Moskvas läbi ka instruktaaž ja seejärel istuti rongi, mis viis Laine Bratislavasse, kus 15. novembril oli Eesti kultuuripäevade avakontsert. Tšehhoslovakkia reis kestis üle kolme nädala ja lõpetati Prahas, mis ei olnud unustanud Vene tanke.

Prahas käis ka Laine tollane kitarrist, Eesti Elvise hüüdnime kandnud Vello Marken. «Minu esimene töökoht muusikuna oli Hiiul basseinide juures kohvikus. Sealt hakati mind kutsuma asendusmeheks restoranide bändidesse. Laulsin ka Eesti Raadio meeskvartetis koos Kalju Terasmaa ja Eri Klasiga. Aga ilma Arved Haugi bassita ja Uno Loobi baritonita polnud seda taset. Siis tuli juba hotell Tallinn ehk «intuur». Sealt kutsuti mind Lainesse. Kui Robert Seilman veeris nooti, siis mina ikka lugesin,» meenutab Vello Marken.

«1969 käisime Tšehhoslovakkias. Lainele aeti selleks reisiks tõesti välja väga korralik tehnika: Austria mikrofonid, Inglise kajamasinad, Lääne-Saksa võimendid. Pooled esinemised olid muidugi Vene sõjaväeosades. Helimees oli Laasi Antsu vend ja ma aitasin teda. «Praha kevad» oli kõigil veel eredalt meeles ja venelasi vihati täiega. Nii kui kuulutati välja Rudolf Mihhailov, hakkasid tšehhid teda ragulkadest traadist sinkudega laskma. Ikkagi venelane. Kuskil restoranis mürgitati samal ajal ära Vene ajakirjanik. Kui käisid ringi Ida-Saksast ostetud riietega ja rääkisid eesti keeles, siis muidugi probleeme ei olnud. Rudolf Mihhailov oli täielik fanaatik. Ta võttis alati enne esinemist külma dušši, et olla vormis. Ta reisis mingi aja koos naisega, kes oli ansambli kostümeerija. Mihhailovid tegid ikka hotellitoas süüa, et raha kokku hoida. Laine teadustajal Paul Kaldel oli igas linnas armuke või konkubiin. Kord võttis ta minu ja Podelski kaasa oma Moskva armukese juurde. See oli korralik daam, korter nagu muuseum, klaver ja puha. Podelski istus klaveri taha ja esitas ühe oma loo, öeldes, et sellest pidi saama Nõukogude hümn.  

Ühel hetkel sai mul kõrini. Enam ei viitsinud. Mul oli noor naine ka. Siis öeldi, et võta naine kaasa. Nii panin veel viis aastat järjest.»

Tagasi üles