Ehkki olevik on siin Eesti riigis viimastel nädalatel üsna ebamäärane ja ebakindel, siis minevikuga vähemasti on nüüd kõik korras. Nii võib kokku võtta eile avatud Eesti Rahva Muuseumi uue hoone avatseremoonia.
Teatrikriitik ERMi avamisest: mis teha, traditsioon on selline
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile õhtul avati Tartus suure pidulikkusega kaua-tehtud-kaunikene Eesti Rahva Muuseumi uus hoone. Sündmus oli mitmeski mõttes märgiline, tähistades mitte ainult ühe väga pika teekonna lõppu, vaid ka uue platvormi loomist eesti rahvusliku kultuuripärandi säilitamiseks ja fookusesse tõstmiseks.
Lisaks püüeldakse ka soome-ugri rahvaste kultuuri ja traditsioonide säilitamise ning nende eest kõnelemise poole, et anda hääl ka neile sugulaskultuuridele, kel omariikluse õnne antud pole. Alates 1.oktoobrist on ERMi uus hoone ja värske püsinäitus kõigile huvilistele avatud.
Pidulik avamistseremoonia oli üles ehitatud Gerda Kordemetsa lavastusele Ival Põllu tekstile «Muuseumipildid». Ainult selleks sündmuseks lavastatud teos dubleeris mitmeti muuseumi püsinäituse «Kohtumised» põhimõtteid. Ühtlast ajatelge mööda liiguti läbi eesti rahva aja- ja kultuuriloo, visandades kiirelt ja kokkuvõtlikult erinevaid väärtusi, mõjusid, konflikte ja küsimusi, mis meie rahva lugu enim mõjutanud on. Tähtsamad murdepunktid ja probleemkohad said etendatud läbi inimeste ja perede lugude, ühest põlvkonnast ning ühest ajastust teise. Seda säravate näitlejate ja lauljate-muusikute toel.
Püsinäitusega sarnaselt oli ka lavastus mobiilne, liikudes kahe saali vahet ning tõmmates publikut endaga kaasa. Lavastuslike episoodide tegevus toimus paralleelselt nii laval kui suurel kolmkülgsel ekraanil, hõlmates nii vahetut suhtlust publikuga kui ka videot ja animatsiooni. Rõhuasetus on aga nii püsinäituse kui avatseremoonia puhul kommunikatsioonile publikuga.
ERM i püsinäituse nimi on märgiline - «Kohtumised» – eesti kultuurilugu on kohtumiste lugu. Võiks muidugi öelda ka, et takistuste, katkestuste, põrkumiste, vastandumiste, sissetungide, allutamiste lugu. Kuid nimetagem neid kohtumisteks. Ka avatseremoonia lavastus keskendub kohtumistele ja mõjudele, püstitades laiemalt küsimuse rahvuslikust identiteedist, mis, nagu selgub, on üsna habras ja ebamäärane ja sisemistest vastuoludest tulvil.
Tseremoonia rändas seitsme pildi ja pere loo kaudu läbi eelajaloolise aja, ristisõdade, pika pimeda keskaja, rahvusliku ärkamisaja, eesti aja, nõukogude liidu perioodi kuni tänapäevani. Fookusesse tõsteti inimeste valikud ja vastandumised, habras identiteet, põlvkondade vaheline konflikt, kultuuride sissetung ja enesesäilitamine välismõjude tingimustes, võõraviha, või siis pigem hirm ning rahvusliku enesesäilitamine isolatsioonis ja eestlasliku tõupuhtuse illusioon. Teemad, mis on täna niisama aktuaalsed kui mil iganes varemgi.
Sõbraliku eneseirooniaga põrgatati lõputuid identiteediküsimusi: eurooplased või eestlased? eestlased või maarahvas? maa või metsarahvas? kütid või korilased? regilaul või riimiline rahvalaul? maa või linn? kristlus või põlisusk? esivanemate tarkus või uuenduste poole kihutamine? kangekaelsus või orjameelsus? välikäimlasse või põllule?
Mõistagi ei saanud üle ega ümber kõigist väärtustest, mida tüüpiliselt eestlaslikeks peetakse ning millele rahvuslik identiteet tugineb. Olulistena tõusid esile nii hariduse omandamine, koorilaul ja laulupidu, maa- ja mulla-armastus, aus töö ja must leib ja eesti keel.
Ka lavastuse kunstnik Eugen Tambergi loodud esteetika toetas traditsioonilist eestlase-nägemust. Ikka peab valgetes hamedes, õlgkollased parukad peas, sinisilmad säramas, vikatiga vehkima ja musta leiba suudlema. Mis teha, traditsioon on selline.
Emotsioon, mis avamistseremoonial valitsevaks jäi, oli aga hoopis teistsugune. Uus ERM on austusavaldus elavale, mitte surnud kultuurile. See on muuseum, mitte mausoleum. Kultuuri kestmine tugineb arengule, uurimisele, uudishimule, teadusele. Uus ERM on ühe rahva järjepidevuse ja elujõu pühitsemine, see on hoolimata kõigest püsimajäämine, enesele igaviku otsimine. «Töö alles algab!», nagu sõnas Tõnis Lukas oma avakõnes.
Tundub, et ehkki olevik on siin Eesti riigis praegu üsna ebamäärane ja ebakindel, siis minevikuga vähemasti on nüüd kõik korras.
ERMi avatseremoonia
Lavastaja Gerda Kordemets
Tekst Ivar Põllu
Kunstnik Eugen Tamberg
Näitlejad: Helgi Sallo, Tõnis Mägi, Carmen Mikiver, Margus Prangel, Saara Kadak, Märt Koik ja Märten Männiste. Kaasa tegid Arhailise Meestelaulu Selts ja TÜ Kammerkoor