Kultuurisoovitused

Ansambel U: – ekstreemselt alalt, vastastikuse usaldusega

Ansambel U:- Vasakult Merje Roomere, Levi-Danel Mägela, Taavi Kerikmäe, Helena Tuuling ja Tarmo Johannes ja Vambola Krigul

FOTO: Tarvo Hanno Varres

Rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril jagas Eesti Muusikanõukogu Kumus oma tänavusi auhindu silmapaistvaimatele muusikainimestele. Sisukad rännakud kaasaegsel muusikamaastikul – niimoodi sõnastati ansamblile U: laupäeval üle antud muusikaauhind. Umbes samasugustel põhjustel said nad sama preemia ka seitse aastat tagasi. Kaasaeg kui idee on paras udukogu ja hea, et meil on U:-sarnaseid kunstnikke, kes selles asjas natuke rohkem selgust loovad.

Ansambli U: asutasid aastal 2002 Taavi Kerikmäe ja Tarmo Johannes. Ansamblisse kuulub kuus liiget: Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Vambola Krigul (löökpillid), Taavi Kerikmäe (klaver).

Plaadisalvestusi on neil ilmunud kolm, millest viimane, «Alive», möödunud aastal. Sellel esitasid nad teiste hulgas Christian Wolffi, Kurt Schwittersi ja John Cage’i muusikat.

Kohtun kolmega kuuest ehk Merje Roomere, Tarmo Johannese ja Taavi Kerikmäega muusikaakadeemias. Lähenen neile jutuga, et neil on kohe kontsert tulemas, mispeale selgub, et tegelikult on kohe-kohe tulemas hoopis neli kontserti, üks neist Veneetsia biennaalil.

Radikaalne nüüdismuusikakollektiiv pälvis tänavu kulka helikunsti sihtkapitali aastapreemia sisukate rännakute eest kaasaegsel muusikamaastikul.

-Miks teete nendeks kontsertideks eri kavad? Ühega oleks ju lihtsam ühe ajavahemiku jooksul asjad ära ajada?

Taavi Kerikmäe (T.K.): Ma arvan, et nüüdismuusika vallas on üpris sage, et tuleb kavu tihti vahetada. Kahjuks ei õnnestu nii, et teed ühe plaadi jao materjali valmis ja siis tuuritad sellega. Ma isegi ei tea, et kõige suuremad või kuulsamad ansamblid nii teeks. Mis puudutab Eestit, siis siin on üht kava väga raske mitu korda mängida. Selles mõttes on Eesti veel keerulisemas seisus, sest vaatame tõele näkku: nüüdismuusikat mängitakse sisuliselt ainult Tallinnas. Me oleme üritanud seda küll natuke muuta, aga isegi kui õnnestub Tartusse minna, on need kaks kontserti selle kavaga mängitud ja vaja jälle uue kava peale mõtlema hakata. Teisest küljest ei lõpe nüüdismuusika ise otsa, sest seda kirjutatakse aina juurde ja me elamegi erinevate kavade või programmide toel. Loomulikult on meilgi oma hitid, eriti mõni hea Eesti lugu, mida kaasame väliskontsertidele. Sageli tuleb kohandada ennast selle festivali spetsialiteediga, kuhu sõidad.

Tarmo Johannes (T.J.): Paradoksaalsel moel on olukord nüüdismuusikas sarnane vanamuusikaga. Haydn kirjutas igaks uueks puhuks uue sümfoonia ja keegi ei mõelnudki selle peale, et seda mängitakse ikka uuesti ja uuesti. Selline oligi normaalne muusika tarbimise vorm, et inimesed tahtsid kuulda uut muusikat.

T.K.: See on väga hea paralleel, mille sa varajase muusikaga tõid. Tol ajal oli tavaline, et helilooja kirjutas igaks pühapäevaks midagi uut ning sisuliselt mängitigi ainult nüüdismuusikat. Muusikaelu oli siis hoopis midagi muud kui tänapäeval, kus inimesed spetsialiseeruvad akadeemilise või klassikalise muusika vallas väga kitsalt mingile alale, väga virtuoosselt mõnd pala sooritada, komponeerida või arranžeerida jne. See on palju kitsam kui varasemal ajal.

Kui vaadata praegusi sümfooniaorkestrite kavu, esineb nüüdismuusikat väga harva. Sellelsamal Bachi ajal polnud nii, et oleks mängitud 200 aastat vana muusikat. Ma ei taha siinkohal öelda, et 200–300 aastat vana muusika pole väärt. Tegelikult on see, mida siinsetes kavades mängitakse, enamjaolt suurepärane, aga proportsioon, kui mineviku poole kaldu on tänapäevased kontserdikavad, on muusikaajaloos esmakordne. Mul on tunne, et publiku seiklusjanu justkui alahinnatakse.

Aga ega ühtset nüüdismuusika valda olegi olemas, see on ikkagi hulk kilde ja stiile.

-Nüüdismuusika defineerimise küsimus mõlkus ka mul meeles. Kõik need nüüdisklassikad ja nüüdismuusikad ja kaasaegsed muusikad jne. Mis on mis ja kus on kus?

T.K.: Mõni aeg tagasi peeti Sirbis arutelu teemal, mis asi on süvamuusika, ja me isekeskis arutasime ka seda. Ma arvan siiski, et erisusi saab välja tuua. Võiks seda olukorda võrrelda näiteks raamatupoega, kus on erinevad riiulid, erinevad kaubad: krimkad, armastusromaanid (mille lõppu me juba kõik kaanepildi järgi teame), koomiksid jne ja on ka filosoofiariiulid. Arvan, et meie oleme enamiku ajast oma tegevusega luule- ja filosoofiariiuli juures.

Merje Roomere (M.R.): Hea võrdlus. Me loodame olla jah. (Naeravad.)

T.K.: Võib-olla defineerida nii, et me ei pürgi olema meelelahutus.

-Kaasaegne muusika, kunst, tants jne. Seal, kus on sõna «kaasaegne» sees, tekib kohe tunne, et seda teevad tegijad tegijatele. Või on see jama jutt.

M.R.: Alati see vist nii ei ole. Meie publiku hulgas tundub olevat väga erinevaid inimesi.

T.J.: Kui oleme mänginud erinevates kohtades, siis on teinekord olnud huvitav jälgida publiku keskmist vanust. Näiteks Saksamaal mängides on see tundunud 60 kanti. Need on inimesed, kelle nooruspõlves tuli nüüdismuusika esimene jõuline laine, kes on harjunud kuulama, hindama ja end kursis hoidma. Inglismaal on see joon võib-olla kümmekond aastat noorem.

-Aga Eestis või siis Tallinnas?

T.J.: No kuuekümne kanti ei jõua vast kuidagi. (Naeravad.)

T.K.: Veljo Tormis kahjuks ei käi enam kontsertidel, aga tema on olnud hea näide inimesest, kes säilitab ka vanemas eas uudishimu. Aga selles kõiges on erinevaid tasandeid. Üks asi on ahaa-efekt, et läheme näiteks mängima kohta, kus sellist asja pole varem kõlanud. Näiteks Luunjas mängisime Boulezi ja see on radikaalselt tesisugune kogemus, võrreldes näiteks kasvõi sellega, et paari nädala pärast läheme mängima Veneetsia biennaalile, mis on traditsioonidega tippfestival. Kardinaalselt erinevad publikud, erinevad ootused kava suhtes jne.

T.J.: Mõnikord on väga tore, kui n-ö inimesed tänavalt satuvad kontserdile, on pärast väga elevil, tulevad rääkima jne. Selliseid kogemusi on päris palju olnud.

T.K.: Ma ei mäletagi negatiivseid reaktsioone.

T.J.: Ma mäletan ühte Klassikaraadiosse saabunud kirja, mis andis juhiseid, milline peaks olema hea muusika. Hea muusika on see, mida saab hiljem järele vilistada, seisis selles kirjas.

-Kuidas te oma kavu koostate? Kas ka see on argument, et materjal osutaks teile vastupanu?

T.K.: Sõltub jällegi sellest, kuhu me kavasid koostame. Mõttes on meil mitu identiteeti või rolli või missiooni, kui nii saab öelda. Misjonäri-sõna ma siiski ei tahtnud sisse tuua. (Naeravad.)

-Minu kui ajakirjaniku jaoks on see perfektne, kust kohe kinni haarata.

T.K.: Ütleme siis, et meil on mitu rolli. Eestis, kus meie nüüdismuusika esitamise traditsioon on olnud heitlik ja lühike, üritame ka seda auku lappida ja tutvustada siinsele publikule nüüdismuusika klassikat. Samas, välismaal ei saaks me seda klassikat mängida, sest sealses kontekstis poleks sel vajadust või tähendust. Väljapoole vaadates viime sinna seda, millega saame silma paista ehk Eesti muusikat, mis on eripärane ja teistsugune. Enda seisukohalt on meil võib-olla ka omad kiiksud: üritame radikaalsemat ja eksperimentaalsemat nüüdismuusikat lihtsalt enda, ma ei taha öelda, et kiusamiseks, aga ergutamiseks esitada. See on kohati täiesti aktuaalne teema ka välismaal. Me peame hoolikalt valima selle järgi, kuhu me läheme ja mida teeme.

-Kas teil on selliseid teoseid ka ette tulnud, mida olete tahtnud teha, aga olete kartma hakanud?

T.J.: On tõesti selliseid teoseid, mis on nii keerukad, et need käivad kas üle jõu või eeldaksid nii suurt aja investeerimist, et me pole seda ette võtnud. Arvan, et selliseid teoseid, millega me hakkama ei saaks, eriti palju ei ole. Keerukusaste, millega U: suudab toime tulla, on päris kõrge. On olnud teoseid, mis on olnud puldil, kuid mida pole kunstilistel põhjustel ette kandnud või mille oleme pärast esiettekannet kõrvale pannud. 

T.K.: Nüüdismuusika vallas on ka sellised voolud, mis on äärmiselt tehnilised, komplekssed ja struktuurile keskendunud. Nõuavad tohutut virtuoossust ja on kohati isegi ülemäära teoreetilised. Võib-olla see ei ole meie suurim kirg. (Naeravad.) Teisest küljest ma jälle ei mäleta, et oleksime väga hullude eksperimentaalteoste osas põnnama löönud. Pigem tekib hasart. On olnud päris hulle ettevõtmisi, mille käigus mõtlen vahel küll, kas seda oli ikka vaja.

-Kestuse mõttes oli haruldane ka teie kevadine Erik Satie «Vexationsi» esitus, mis kestis 18 tundi ja mille käigus mängiti ühte motiivi 840 korda. Kas selleks oli vaja enne füüsilist trenni ka teha?

T.J.: Eraldi füüsilist trenni me ei teinud. Natuke mõtlesime, mida ja kuidas, aga eelkõige keskendusime ainult sellele ühele sooritusele ja see oli väga huvitav kogemus nii mängu kui omavahelise suhtlemise poolest. Nende tundide jooksul ei tekkinud minus absoluutselt tülpimust.

T.K.: Nagu kestvusaladegi puhul, arvan, et sportlased kõik on ühel meelel selles osas, et valmisolek hakkab ikkagi peast.

-Mida U: tähendab?

T.J.: Seda on korduvalt küsitud ja selles mõttes on see kindlasti hea nimi, et ei tähenda midagi.

-Teie koosseis on püsinud võrdlemisi muutumatuna terve tegevusaja vältel. Kuidas või miks nii on läinud?

T.J.: See on võrdlemisi suur asi, et on olnud muutumatu.

M.R.: On põhimõtte küsimus mängida koos samade inimestega, sama koosseisuga. Kui me hakkaks vahetama, siis need poleks enam meie.

T.K.: Me teeme seda nagu bändi. Tegemist ei ole projektikoosseisuga ja ka esitajana kavasid valides üritame oma käekirja tekitada, neid omal moel interpreteerides ja aeg-ajalt ka omi lugusid tehes. Sellepärast on jube oluline, et me ei vali ainult parimaid mängijaid, vaid oleme ka sõpruskond.

Vastastikune usaldus peab niivõrd ekstreemsel alal olema väga hea. Publikule võib kontsert tunduda küll turvaline, kuid radikaalsemate palade puhul võib olukord laval olla üsna eksistentsialistlik. Ainus, kellele saad loota, on su kõrval asuv kolleeg. Algusaegadel juhtus üsna tihti, et kui keegi hakkas eksima, siis see kandus teistele ja asi lagunes kiiresti koost. Nüüd, rohkem kui kümne aasta jooksul, saad juba aru, et kui kellelgi hakkab jalg alt ära minema, üritad sinna mingi klotsi alla lükata. (Naeravad.) Jube hea on teada, et ka minu taburetti keegi seal valvab. Ja see on ka oluline, et me mängime dirigendita.

T.J.: Eelmisel aastal mängisime Tallinnas väga olulise itaalia helilooja Ivan Fedele muusikat. Esimesed kaks lugu tegime dirigendiga. Need, kes kuulasid, ütlesid hiljem: see pole ju ansambel U:. Kõla oli niivõrd teistmoodi. Mänguviis muutus tuntavalt.

T.K.: Eks sel ole ka oma miinuseid, et mängime ilma dirigendita. Proovid kestavad näiteks kauem. Aga oma saundi leidmisel on tugevad plussid. Arvan, et oleme leidnud oma saundi, oma teatava kõlaviisi ja mulle tundub, et kunstis on väga oluline leida see oma.

-Kuulsale Steve Reichile kunagi ei sobinud teie kõla, lugesin.

T.K.: Ma teadsin, et see küsimus tuleb. (Naeravad.)

Kõlas ei olnud üldse küsimus, Steve Reich lihtsalt ei saanud aru. See lugu on juba hakanud oma anekdootlikku lugu elama, kuidas me Steve Reichiga tülli läksime. Tagantjärele vaadates võib öelda, et oleme töötanud mitme kuulsa heliloojaga ja see on vist küll ainus konfliktisituatsioon, mis meenub. Aga ütleme nii, et pärast kümmet aastat oleme talle andestanud.

-Vahel räägitakse laiematele hulkadele arusaamatu kunsti puhul ka selle populariseerimisest, püüdest viia midagi rahvani, teha mingisuguste trikkidega söödavamaks, ma ei tea, esitades näiteks uuskompleksset muusikat, naljakas müts peas, või korraldada kontsert trammis. Kuidas te sellisesse asjasse suhtute? Kas selline võimalus laiendada publikuhulka on teie arvates hea või halb?

T.K.: Minu arust on see jamps.

T.J.: Kontserdikorraldajatele meeldib selline asi, aga muusika mõttes on libe tee. Kui see pauk või efekt tegelikult muusikaga ei seostu, siis on variant, et see hakkab tegelikku, kunstilist elamust ära sööma. Aga populariseerimise koha pealt ei näe ma küll ühtegi põhjust, miks ei võiks näiteks laulupeo tarbeks saada kirjutatud mõni eksperimentaalsem teos, mida siis 20 000 inimest koos teeks ja kogeks.

T.K.: Minu arust tulevad sellised välised asjad kahjuks, sest siis publik hakkabki neid ootama, tekibki näiteks nüüdismuusika puhul klišee, et seal peab olema midagi naljakat, midagi sellist, millest me ei saa aru ja kus peab ka midagi efektset ja kärarikast juhtuma. Umbes samasugune klišee, mis sööb ära nüüdisteatri või nüüdistantsu etenduse à la nüüdisteatris peab keegi oksendama või nüüdiskunstis purki kakama. Selliste klišeede loomine tuleb kahjuks. Sa võid inimese küll paar korda kontserdile saada, aga siis jäädki pauku tegema ega saa rääkida erinevas skaalas eri temaatikal, vaid muretsed selle pärast, et inimene oma käraka kätte saab. Kui teos seda ei nõua, siis tuleb kahjuks. Odavad trikid ei tööta. Kõikvõimalikud vahendid viia mängijaid kuhugi x kohtadesse mängima võib töötada ühel või kahel korral. Me võime inimesed niisama ka rappa viia, aga nad ei pea seal ilmtingimata sümfooniaorkestrit kuulama. Rabas võib niisama vaikselt käia, aga see on minu arvamus.

Eesti Muusikanõukogu muusikapreemiad 2016

Heliloomingupreemia – ÜLO KRIGUL – särava ja žanriliselt mitmekülgse loomingu eest

Interpretatsioonipreemia – VELLO PÄHN – kaalukas panus Rahvusooperi kunstilisse arengusse

Preemia muusikaelu jaoks olulise ja väljapaistva tegevuse eest – TIINA MATTISEN – pikaajaline panus muusikakultuuri mõtestamisel ja jäädvustamisel

Helikunsti sihtkapitali aastapreemiad 2016

AIN AGAN – omanäoline ja väljapaistev loominguline tegevus

ANSAMBEL U: – sisukad rännakud kaasaegsel muusikamaastikul

EESTI MUUSIKA INFOKESKUS – täpne ja mitmekülgne muusikainfo levitamine ja kogumine kaks aastakümmet

IMBI TARUM – suurepärane loominguline tegevus nii kodu- kui välismaal

JÜRI KRUUS – kirglik panus Eesti vokaalkunsti jäädvustamisse

KALLE RANDALU – särav ja silmapaistev loominguline tegevus

MARIA KÕRVITS – eduka loomingulise tegevuse eest, mis tipnes noortekategooria esikohaga 2016. a heliloomingu rostrumil Wroclawis

PRIIT KUUSK – Eesti muusikaelu kroonika järjepidev kogumine

RISTO JOOST– Eesti muusika ettekanded Eestis ja maailmas

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles