/nginx/o/2016/10/03/5915005t1hb3d3.jpg)
“Kõndimise filosoofia” on Frédéric Gros' tuntuim teos, milles autor mõtiskleb muuhulgas erinevate kõndimisviiside – palverändlus, matkamine ja uitamine – üle, vaeb kuulsate kirjameeste kõndimisharjumusi ning rõhutab, et kõndimine ei ole sport.
Ilmunud on raamat kõndimise filosoofiast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Frédéric Gros (snd 1965) on prantsuse filosoof, Pariisi Poliitikauuringute Instituudi professor, kes on spetsialiseerunud kaasaegsele prantsuse filosoofiale, eriti Michel Foucault’ vaimsele pärandile. Gros’ põhiliste uurimisteemade hulka kuuluvad psühhiaatria ajalugu, karistusfilosoofia ning sõja ja kuuletumise/mittekuuletumise problemaatika.
""Kõndimise filoosoofiat" ei saa rahulikult lõpuni lugeda. Tekib tahtmine kõndida. Väike tiir toas, siis õues, seejärel juba tänavale ja edasi, kuhu jalad viivad," on raamatut iseloomustanud tõlkija ja luuletaja Hasso Krull.
Teose on prantsuse keelest tõlkinud Mari Tarendi ja toimetanud Anti Saar.
"Kõndimise filosoofia" ilmus TLÜ Kirjastuse sarjas "Bibliotheca Controversiarum".