Kui aju tahab välja lülituda...

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Aarne Ruben
Copy
Kunstnik Marko Mäetamm ja Ürge Mäetamm
Kunstnik Marko Mäetamm ja Ürge Mäetamm Foto: Presidendi kantselei

Tavaliselt öeldakse, et iga inimene saab oma elust kirjutada romaani. Mäetamm kirjutas ja saatis kohe ka paarile lugejale tutvumiseks, need arvasid, et võiks kirjutada niipalju, kui torust tuleb. Oma sõnumi edastamiseks on ta valinud päeviku ja vaba käetõmbega kunsti kombinatsiooni.

Autor on tundlik kunstnik ja pereisa, kellele on antud vastutusrikas ülesanne – kujundada vabariigi aastapäeva vastuvõturuum Jõhvi kontserdimajas. Ta tahaks seinale panna pilved, välke ja komeete, kuid presidendipaar leiab, et sel kohal, kus nemad seisavad, peavad olema ainult valged pilved ja ei midagi muud.

Nüüd ei tea kunstnik, mida peale hakata, ta saadab välja pikki arutlevaid kirju ja ka peas hakkab tal praksuma ja kumisema. See võib olla näiteks ränga depressiooni eelne helifoon kõrvus. Ürituse koordinaatorid ei taha Mäetammele ka maksta eraldi lilleseade eest ja hakkavad tegutsema nagu õudusfilmis «Adrenaliin», kogu aeg rapsides ja käske vuristades. Kunstnik leiab, et nende tunnetus ajavoolust on lihtsalt teine, sest: «Kärbes ei ole ka enda arust üldse kiire, tal on lihtsalt teistmoodi ajataju ja tema tajub läbi õhu vihisevat kärbsepiitsa ilmselt samamoodi nagu meie vaatame päikeseloojangut – selline mõnus aeglane, et viskad jala üle põlve ja ootad.» Niisugused laused tunduvad vägagi tõepärased.

Tagasi üles