Rehv bensiini täis, ohvrile kaela, põlema....
Mandelastani mõrvad
Vist polegi kunagi loetud krimkat, mille tegevus Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ega vist kohe ära ei mõistatakski, kui ei loeks kõigepealt kaanetutvustust ära. Või siiski, sest kohe juttu randidest. Hüva, aga kui neid poleks, siis järgmine kohale viitav lõng oleks omapärane, väidetavasti täiesti kohalikku päritolu mõrvaviis. Rehv bensiini täis, ohvrile kaela, põlema. Täpsemalt, kaela reeturile, kes ei ole täielikult pühendunud Aafrika Rahvuskongressi pühale üritusele. Ei ole ehk päris kindel, et neetud valgetelt tuleb ära võtta nende majad, autod, imelikud kaardid, millega nad seinast raha võtavad. Vastikud veinipõllud ka vaja üles künda, igasugune arusaamatu atribuutika metalli kokkuostu müüa, Mandela vabaks.
Polnud mainitu sugugi mingi pühak, vaid üks nende bensiinikraede leiutajaid-tarvitajaid. Pommipanija, mõrtsuk ja terrorist. Istus oma 27 aastat üsnagi asja eest. Nüüd on tema järgijad LAV kenasti untsu keeranud, õnn, et enne taibati oma tuumapommid ära uputada. Ei tahaks vist mõeldagi, mis saanuks, kui need sattunuks sotsialistlike võsaisikute pihkudesse. Kus sotsid, ei seal massimõrvad ja maailmarevolutsioon kaugel ole.
Lihtmõrvadele pühendunud politseitöö taust ehk uue sotsialistliku mitmevärvilise Lõuna-Aafrika ülesehitamine, millalgi 90. keskel asi käib, on omaette painav. Kuigi üsna ettearvatav neile, kes ise sotsialismis elanud. Tulevad komissarid ja räägivad, kuidas kõik on seni olnud valesti, nüüd tuleb teha õigesti.
Hoolitseda, näiteks, tervise eest. Ei mingit suitsu, kärakat, üks higistamine totakates dressides sisustagu Kaplinna politseiuurijate väheseid vabu hetki. Lisa veel, et uued gurud on eilsed kurjategijad, kes ennast läbi poliitika ärateenitud silmuse asemel direktoritoolile nihverdanud, saabki tööle innustava õhkkonna. Kuritöötajaid tuleb püüda nüüd õigesti ja need peavad olema õiged, kirjaoskamatule avalikule arvamusele sobivad kuritöötajad.
Loomulikult lööb see tagurlikud afrikaanerid sisimas vanduma. Raamat ise kah afrikaanis kirjutatud, läbi inglise keele tõlgitud. Ega lihtne ole elada huvitavatel aegadel, kui maailm, millesse sa sündisid, tsivilisatsioon, mis sind kasvatas, kuulutatakse iganenuks ja visatakse Hea Uue Ilma nimel minema. Aga käsk on vanem kui meie, mõrtsukad tahavad ikka püüdmist, ülemused karjääri tegemiseks häid ja õigeid uudiseid, pinguta, valge siga.
See on veel kõigest poliitikad. Lisage, et peategelasel on veel muid jamasid kaelas. Ega õige detektiiv saagi ilma probleemideta. Mingi skaut, kes ei söö, joo ega suitseta ja naisi viskab kiviga – kuidas niisugune kangelase välja kannaks? Igavus tapab kohe. Antikangelasteks sobivad sellised küll...
Niisiis on naine kaks aastat tagasi maha tapetud, aga igatsus mitte. Naabritüdruk tikub ligi. Ülepea, sedapidi, kuis loed, millal ka naistegelane ette satub, vahib kodanik uurija Joubert teda mahasurutult himura silmavaatega ja teab, et unenägude programm on ette määratud. Sihuke painajates tüüp. Isegi psühholoog ei pääse tema lõõmavast pilgust. Aga ikka, uurimistöö tahab tegemist, LAV on ju kõige vägivaldsemaid riike maailmas, kust inimesed lasevad jalga puhtalt hirmu pärast või kaaluvad seda.
Segane maailm. Metsik, metsistuv. Chesterton kirjutas, et õiges krimkas on detektiiv nagu rändrüütel, kes vaatamata ähvardavatele lohedele, ahvatlevatele sukuubidele, jonnakalt õigust taga ajab. Sest maailm on kaos, mida tsivilisatsioon vaevaga, iga päev rabeldes, kuidagi ohjes hoiab. Olgugi võitlus ette kaotatud, aga see ei lõpe kunagi. Vt ka Philip Marlowe, kes kah ei usu, aga ikkagi. Võrdlus on siin vägagi kohane ja Deon Meyeri võib riiulis Chandleri lähedusse auga panna.
Deon Meyer «Surnud enne surma»
Inglise keelest Peeter Villmann
Varrak 2016
367 lk