Bukahooliku märg unenägu

Aivar Tommingas ja Ester Kuntu Tiit Palu lavastuses «Põlenud mägi».

FOTO: Andres Keil

​Igasuguse kunsti (nii teatri kui kirjanduse kui mis iganes kunstiliigi) edu ja mõju seisnevat eelkõige vaataja võimaluses ennast ära tunda, näha teoses iseennast. Selles ohhoo-hetkes, kus publik tunneb, et ta ei ole üksi, keegi mõistab teda ja mõtleb veel samamoodi. Mistõttu edukas looja on see, kes suudab tabada teemat, mis kõnetab võimalikult suurt hulka inimesi, ning esitada seda viisil, mida nad mõistavad.

Tellijale

See eeldab head inimesetundmist, kuid mis veelgi olulisem, head iseenese tundmist, et leida see teema ja ühisosa, mis autorit teistega seob. Nagu õpetas iiri kirjanik Frank McCourt, kirjuta ainult sellest, mida sa tõeliselt tead ja tunned, sest vaid nii oled sa siiras, veenev ja vahetu ning jõuad lugejani. Leia enese ja publiku ühisosa.

Just sellele isikliku vahetu kogemuse nupule on kogu vaimse raskusega vajutanud autor ja lavastaja Tiit Palu Vanemuise uuslavastuses «Põlenud mägi». Eesti kultuurisõbraliku publiku ühisosaks on kindlasti raamatulembus. Kas enese, vanemate või vanavanemate kodude seinu katvad lõputud riiulitäied vanu köiteid.

Tagasi üles