Kopli trammiga Haapsallu ei saa
Filmi-«Somnambuul» tungis luust ja lihast läbi. Aga teatri oma?

Filmimees Sulev Keedus.

FOTO: Mihkel Maripuu

Filmimehed on varemgi teatritegemise juurde põiganud. Viimati Sulev Keedus. 13 aastat tagasi tegi ta filmi «Somnambuul», mille lohutu meeleolu tungis luust ja lihast läbi. Nüüd lavastab ta seda Rakvere teatris.

Taas üritavad vana majakavaht Gottfrid ja tema tütar Eetla 1944. aasta sügisel, kui nende küla on inimestest tühjaks jäänud, põgeneda üha lootusetumaks muutuva reaalsuse eest.

Teatrilavastusi on meil filmiks tehtud nii mõnigi kord, aga vastupidi mitte, vähemalt ei meenu. Just Eesti filmi.

(Mõtleb.) Jah, ega mina ka tea. «Orkestriproovi» on tehtud, Ingmar Bergmanit on tehtud, aga Eesti filmi… vist tõesti mitte.

Ei tea, miks? Pole filme, mis seda väärt oleks?

Sulev Keedus otsis sahtlist välja vana filmistsenaariumi ja seadis selle lavale.

Kindlasti oleks selliseid filme ka. Lihtsalt väljendusvahendid on erisugused, isegi verbaalsel tasandil, muust rääkimata. Teater on omamoodi tempel, mille seinad, trepid ja tagakambrid lõhnavad mälestustest. Kino haiseb popkorni, plaza’de ja veel millegi järele. Neid pole võimalik võrrelda, vähemalt väliselt. Sisu ma seletada ei oska. Sisu on inimeses, kes teatrisse või kinno läheb, et mida tal sinna asja. Sellepärast on statistika üks tühi kulutamine, sest ei peegelda sisu, inimese sisu.

Milles ühe sellise ülekande peamine raskus võiks seisneda?

Kunagi küsis üks filmilavastaja ühe filmilabori uksel, kas ma tean, mis on filmitegemise juures kõige raskem. Jäin küsijast mööda vahtima, ei osanud muud öelda, et ega tea küll. «Varjata värisevaid käsi,» ütles teadjamees, ja see oli tark tähelepanek. Teatris on vist sama, kui küsida, mis on näiteks «Somnambuuli» lavale jõudmise juures raske. Ülekantud tähenduses muidugi. Samas on see uus kogemus, uus ruum, kuhu mind heausklikult lubati. Ja polegi vist tähtis, kui raske või kerge oli sinna siseneda.

FOTO: Kaader filmist

Miks te seda teha tahtsite – just «Somnambuuli» lavastada, mitte mõnda näitemängu?

Ülbe ja enesekeskne tegu tõesti: lähed esimest korda teatrisse midagi tegema ja võtad kohe enda käsikirja kaasa – ka nii võib sellele vaadata.

Kui «Somnambuuli» stsenaarium kunagi valmis sai, ei pidanud mitmed seda üldse filmilikuks. Juba need väga pikad monoloogid, mida on raske filmidramaturgia reeglitega sobitada. Nii et mingi teatraalne element seal sees – sealt sai see mõte võib-olla esimese impulsi.

Konkreetsemaks läks asi siis, kui mõni aasta tagasi sattus stsenaarium juhuslikult sahtlist näppude vahele. Muud ei olnud teha, kui jäin lugema. Siis tuli meelde, et juba tookord, kui film valmis sai, oli tunne, et see ei kukkunud päris selline välja, nagu ettekujutuses oli. Et midagi jäi nagu tegemata, mida enam ei saa teha.

Mis täpsemalt?

Juhtus see, et «Somnambuuli» hakati tootma. Just siis, 2000ndate alguses hakkas filminduses pihta suur tootmise aeg. Märksõnaks number üks sai tootmine, mitte looming. See oli mulle võõras. Võttepäevi hakati väga täpselt lugema, mis tekitas lisapingeid, et äkki ei saa selle ajaga hakkama.

«Somnambuuli» esimene võtteperiood, mis oli sügisel, ebaõnnestus poolenisti. Tähtsa filmiametniku suvepuhkuse tõttu lükati võtted kuu aega edasi, kui päevad olid juba lühikesed ja pimedad, ilm külm. Filmi meeleolule võisid keerulised ilmaolud – lõikav tuul ja torm – küll kaasa aidata, aga tegid võttegrupi koosolemise Kiipsaarel (asub Saaremaal Harilaiu poolsaarel – T. T.), kus me kuude kaupa filmisime, ekstreemseks. Paratamatult tuli teha kompromisse. Mingi julgus kadus ära. Autori julgus. Püüdsin kevadel veel midagi ümber lavastada, kirjutasin stsenaariumit ringi, aga…

Film ise ei kipu seda välja näitama.

(Lööb käega.) See ongi tagantjärele üks mõttetu jutt. Võib-olla tulnuks film hoopis viletsam, kui midagi sellist poleks juhtunud. Ei tea. Aga igal juhul jäi mingi rahulolematuse tunne kuhugi hingesoppi kinni. Jäi võib-olla ka sellepärast, et filmi eelarve läks plaanitust suuremaks ja lehed kirjutasid, et nüüd on skandaal.

Ka filmiametnikud suhtusid asjasse jäigalt. «Mis sa ise oma filmist arvad?» küsis neist kõige kõrgem. Ei osanud midagi vastata. Nii lõppeski «Somnambuul» minu jaoks sellise tundega, et ma ei tohiks enam ühtki filmi teha. Et rahva raha on raisatud ja vaatajaid ei tule nagunii.

See kõik jättis jälje ja sellest tuli ka mõte, et prooviks üks kord veel, aga teatrilaval. Aare Toikka oli juba ammu küsinud, kas ma teatris ei tahaks midagi teha. Ennegi on filmi juurest teatrisse mindud. Mäletan, et mõte oli teha midagi koos Madis Kõivuga, aga õhku see jäigi.

Kuna ka filmitegemine jäi vahepeal päris soiku – poolteist aastat istusin niisama, käed rüpes –, siis… ikka tekib sel ajal kentsakaid mõtteid. Lugesin veel kord «Somnambuuli» stsenaariumit ja mõtlesin, miks mitte proovida. Parem ikka, kui kodus tähti vahtida. Lõpuks jõudsin sellega Rakverre välja ja Üllar Saaremäe võttis selle kohe ka kavasse.

Milliseid kõhklusi tuli seda tehes ületada?

Kas mul on õigust sellesse maailma üldse siseneda – see oli põhiline. Siiani on. Seda enam, et filmitegija on nagu tänavamuusik, kes korjab oma juhuslikke penne kusagil metroopeatuste ees, kaubanduskeskuste koridorides, aga teater… see on maja oma väärika ajalooga, inimestega, keda kogu eesti rahvas tunneb… Ja siis võtab see maja sind perekonna liikmeks, su pea kohal on järsku kindel katus – iga filmitegija unistus. Filminduses on kõik väga kontsentreeritud, kokkusaamised üürikesed, korraks saadakse kokku ja siis sammub igaüks jälle oma teed.

Olen ka mõelnud – kuigi see on ilmvõimatu –, miks ei võiks üks selline maja olla ka filmitegijatel. Selline, kus mitte ainult ei saa kohvi juua, vaid ka tööd teha, proove teha… Rakvere teater avas sel suvel kino, aga ükski filmistuudio ei ava mitte kunagi teatrit…

FOTO: Kaader filmist

Film pälvis pärast väljatulekut vastakaid, isegi äärmuslikke hinnanguid. Tarmo Teder nimetas seda Postimehes Eesti kõigi aegade võimsaimaks ja kunstilisemaks mängufilmiks, Linnar Priimägi pilas aga ajakirjas Teater. Muusika. Kino eesti filmi kvintessentsiks, pidades silmas seda, et «Somnambuul» võtab kokku kõik eesti filmi stambid.

Kõike enam ei mäleta – õnneks! Mäletan ühte esilinastuse-eelset läbivaatust, kus näidati äsja Soomest saadud filmikoopiat, mis osutus praagiks. See tunne on küll meeles – just see abitus. Aga saalis istus nii mõnigi kriitik. Inimene õpib aja jooksul infot selekteerima, kuid siis ma seda veel hästi vist ei osanud, nii et haiget teha oli võimalik küll.

Mille poolest teatrivariant filmist erineb?

Teater on mõistagi palju tinglikum. Mis ongi ehk teatri puhul kõige huvitavam. Teater võib olla väga tinglik, võrreldes filmiga. Film võib ka olla, aga teater justkui peab olema. Mind huvitas, kas on võimalik panna «Somnambuul» ühte ruumi ehk lavale nii, et lugu ei kannataks sellepärast. Ja praegu vist peaaegu tundubki, et on võimalik.  

Ma ei läinud teatrisse valmis dramatiseeringuga. Palju asju sündis koos näitlejatega kohapeal. Aitäh neile. Usun, et tulemus on kindlasti hoopis midagi muud kui filmis.

«Mina teatrit ei salli. Isa ka ei kannata, sest see on vale, pettus ja alatus.» Ja teisal: «Esimeses reas istusime ja näitlejad kisasid, pritsisid meile sülge näkku, endal näod värvitud ja parukates – vastik!» Nõnda ütleb filmi Eetla.

(Naeratab.) Me oleme püüdnud seda natuke teistmoodi teha.

Milline on teie enda suhe teatriga?

Suhe on selline, et… olen seal ikka käinud, kohati rohkem, kohati vähem. 40 aasta jooksul, kui seda on tehtud, on… nii mõnigi lavastus õigustanud teatri olemasolu. Siis, kui saad aru, et midagi sellist saab juhtuda ainult teatris, mitte kusagil mujal.

Näiteks?

Näiteks Jaan Toominga «Põrgupõhja uus Vanapagan» – üks esimesi teravalt mällu sööbinud lavastusi. Lembit Petersoni «Godot’d oodates». Uuemast ajast Elmo Nüganeni «Kuritöö ja karistus». Kümmekond tuleb selliseid kokku.

Mis on see miski, mida olete teatrist otsinud ja harva ka leidnud?

Mingisugust heli ja valgust või värvi, mida tänaval ei märka ja Linnuteel ei näe. Mingit äratundmist, motiivi või fraasi, tarka leppimist, et Kopli trammiga Haapsallu ei saa. Seda ei olegi nii vähe, kui esialgu tundub. Pigem teistpidi, kuigi jah, see kõik on kõigest mäng.

Filmi-«Somnambuulis» saavad looduse stiihiast, viltusest majakast, tuulest ja merest suured sümbolid, suisa kõrvaltegelased. Kuidas te teatriseinte vahel nende puudumist kompenseerite?

Alul oli tõesti hirm, et neist jääb puudu, aga praegu enam mitte. Mismoodi me selle lahendasime? Ei tahagi sellest rääkida, aga arvan, et midagi ei ole puudu. Selge see, et teatrisse majakat ei ehita, ja filmis oli majakas tegelikult ka üks parajalt tüütu tegelane – selles mõttes, et pildiliselt oli seda raske nii kujutada, et see ei läheks kitšiks või ei venitaks pilti välja.

Niipalju võin öelda, et väga tavapärane lavapilt just ei tule. Nii tinglikkusest kui ka realismist on ühte ja teist, nende segu. Selles mõttes eklektiline. Aga mitte butafoorne. See oli üldse esimene asi teatris, mis mind kohutas… Kui satud järsku lavale ja näed lähedalt, mis näitlejat tegelikult ümbritseb – butafooria. Minu silmis on see näitlejavaenulik, isegi tool võib olla selline, et seal pole võimalik istuda.

Koos kunstnik Vadim Fomitševiga oleme püüdnud teha nii, et näitleja tunneks end laval hästi selles mõttes, et asjad, mis teda ümbritsevad, mida ta puudutab, isegi lõhnad, mida ta tunneb, oleksid võimalikult ehedad.

Vahelepõike korras: kuidas Kiipsaare majakal läheb?

Viimati käisin seal neli-viis aastat tagasi. Enne seda võtete ajal. Majakas oli ennast sirgu ajanud, ei olnud enam seesama Pisa torn. Meri loksus ümber, kuiva jalaga enam ligi ei pääsenud.

Kas lavastust läbiv meeleolu tuleb sama hingematvalt rusuv nagu filmis, kus tegelased siplevad nagu kalad akvaariumis, milles napib vett ja hapnikku?

Raske on rääkida lavastusest, mis pole veel etendunud. Ma ei usu, et «Somnambuul» tuleb liiga hingemattev. Maitseasi muidugi.

Filmis mängis Eetlat Katariina Lauk-Tamm (praegu Unt). Teatris mängib Anneli Rahkema. Kui oluline on olnud, et nende maneeride puhul oleks ka midagi sarnast? Või vastupidi, olete iga hinna eest üritanud seda vältida?

Pigem vältida. Aga eks ikka pressi sisse intonatsioone, mis tulevad tuttavad ette. Eriti Eetla puhul kõlas monoloogide intonatsioon juba kirjutamise ajal mu kõrvus, seda päris muuta on peaaegu võimatu.

Eetla roll on väga nõudlik, ta on peaaegu kogu aeg laval, kolm tundi. Anneli Rahkema valisin intuitsiooni järgi. Tunne ütleb praegu, et tegin väga hea valiku. Nagu ka teiste – Toomas Suumani, Margus Grosnõi ja Imre Õunapuu – puhul. Üldse tundub, et teatris – erinevalt filmist – sünnivad rollid paljuski inimestevahelistest suhetest proovide käigus. Igaüks toob proovisaali kaasa oma maailma ja nii võivad sama loo põhjal tekkida hoopis teistsugused tegelaskujud kui filmis.

Rakvere teatri puhul meeldib veel see, et see on rändtrupp, kes on natuke väsinud rändamisest ja etenduste andmisest. Me oleme rääkinud proovides, et väsimust ei tohiks «Somnambuulis» mingil juhul peita, et see pigem aitab kaasa.

Kas te nädal enne esietendust võite juba öelda, milles te teatrile alla olete jäänud?

Kui milleski alla on jäädud, siis teatri ootustele minu suhtes: on tunne, et mind kujutati ette natuke teistsugusena, rohkem ennast kehtestava lavastajana, kui seda tegelikult olen. Sellisena, kes teab, mida tahab, mitte ei kõhkle kogu aeg.

«Somnambuul» esietendub sel reedel Rakvere teatri väikeses saalis.

Sulev Keeduse mängufilm «Somnambuul»

2003. aastal esilinastunud mängufilmi «Somnambuul» tegevus leiab aset traagilisel ajalooperioodil: massilise üle mere põgenemise ajal 1944. aasta lõpul ning 1945. aasta alguses. Elanikest tühjenenud rannakülla on jäänud vaid vana majakavaht Gottfrid ja tema tütar Eetla, kes üritavad üha lootusetumaks muutuva reaalsusega hakkama saada.

Stsenaariumi kirjutasid kahasse Madis Kõiv ja Sulev Keedus, lavastas Sulev Keedus. Operaator oli Rein Kotov, kunstnik Ronald Kolmann, kostüümikunstnik Mare Raidma ja helilooja Helena Tulve. Tootis stuudio F-Seitse. Mängivad Evald Aavik, Katariina Lauk-Tamm (praeguse nimega Unt), Ivo Uukkivi ja Jan Uuspõld.

Võtted leidsid aastail 2001–2002 aset Saaremaal Harilaiu poolsaarel Kiipsaare majaka ümbruses, sügisest võtteperioodi segasid tugev tuul ja torm.

Taasiseseisvusaja olulisimate filmide küsitluses, mille korraldas 2011. aastal Postimees, oli «Somnambuul» neljandal kohal «Sügisballi», «1895» ja «Georgica» järel.

Film osales ligemale 30 festivalil, Eestis võitis ka filmiajakirjanike ühingu ja kultuurkapitali aastapreemia.

Tagasi üles