iDeal kampaania

Tahedat lugemist sajandi tagant

Nikolai Triigi joonistus. Eduard Vilde naljajuttude kogumik «Muiged». Mõtte kirjastus, 1913, EVM.

FOTO: Erakogu

Vilde muuseumi direktor, kirjandusloolane Kairi Tilga on hoolitsenud selle eest, et vanema ja keskmise põlve eestlased vabaneksid nõukogudeaegsest Vilde-traumast. 

Tellijale

Koolipõlvele tagasi mõeldes mäletatakse ju: «Ah, jälle see «Mahtra sõda» oma painavate seletamistega ja need teised lohisevad ajaloolised romaanid!» Ja küsitakse, kas Vilde kunagi öeldud sõnadega «rida on raha ja ridu pead sa tegema» ei jõuta lõpuks grafomaaniasse. Ehkki Vilde oli meie esimene kutseline kirjanik ja kirjanikuleib oli ülimalt kibe, nagu oli see ka teisele kutselisele kirjanikule Tammsaarele (need kuulsad Tammsaare arveraamatud!), on Vilde mitmekülgne kirjanduslooming ikkagi märk suurest andest.  

Kogumiku sissejuhatuses tunnistabki Tilga, et «Vilde loomingut koormab seniajani nõukogudeaegse retseptsiooni paine», mille juurde kuulus Vilde satiiri rakendamine ideoloogilise võitluse vankri ette, Vilde sotsiaalkriitiliste romaanide ühekülgne ja labastavgi tõlgendus jms. Samas möönab Tilga sedagi, et esimestel kirjanikukümnenditel pidi Vilde tõesti tõdema: «Et mitte olla näljakirjanik, tuli olla naljakirjanik!» 1890. aastate algul püüab meie klassikute klassik Berliinis läbi lüüa vabakutselise ajakirjanikuna, mõtleb isegi hakata saksa kirjanikuks. Tilga toob ära katkendi Vilde kirjast kirjastajale ja ajakirjanikule August Buschile: «Ma olen tüdinud olemast eesti kirjanik, see juures veel vilets paljukirjutaja, alatasa näljakäppa imema – ehk õnnestub mul pärast sooritatud katset saksa keeles üht tagasihoidlikumat, kuid siiski tasuvamat tööd leida.»

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles