/nginx/o/2016/10/06/5928709t1h2a61.jpg)
Palun väga, järjekordne pika filmi debütant: Vallo Toomla, 33 aastat vana. Õppinud teoloogiat, mänginud üliõpilasteatris, Jüri Sillarti õpilane. Tootis juba lapsepõlves filme – mängult. Praegu lihtsalt õnnelik inimene.
Ja mitte ainult sellepärast, et tänasest on kinos tema psühholoogiline draama / triller «Teesklejad» – lugu sellest, kuidas suhetega puntras Anna ja Juhan tõmbavad juhuslikud külalised julma mängu, mida nad ei suuda lõpuks enam kontrollida.
Üks kõigile tuntud eesti filmimees tuletab igal kohtumisel meelde, et teda huvitab elus eranditult õnn. Kas teie olete õnnelik, Vallo?
Võin öelda, et… olen küll. Mis see õnn on? Seisund. Järelikult minul on praegu õnneseisund. Ühtpidi tuleb film kohe välja ja hakkab elama oma elu. Teistpidi valitseb tasakaal iseendas ja suhetes oma lähedastega. Nii et kõik hästi.
Erinevalt «Teesklejate» peategelastest Annast ja Juhanist?
Jah, seda küll. Nemad on oma suhetega rohkem puntras kui mina. (Naerab.) Kardinaalselt.
/nginx/o/2016/10/06/5928597t1h9735.jpg)
Mis neid vaevab? Eriti Juhani puhul ei saa ma sellest aru. Kujutage ette, et teil on Mirtel Pohla sugune kaunis ja tark elukaaslane, aga teie… nokite lihtsalt nina.
Mingis mõttes on see seotud mehelike hirmudega. Kui sul on selline ilus ja tark naine, siis sa kardad, et ta võib sul käest lipsata. Kardad, et sinust ei piisa talle, sul pole julgust temaga peret luua.
Teisalt – ma olen ise sellega kokku puutunud – tahad sa säilitada isiklikku vabadust, ise täpselt teadmata, mis see on, mingit status quo’d, vähemalt tõestada iseendale, et sa oled vaba ja sõltumatu, kuigi pole.
See äkki vaevab? Lihtsad inimlikud asjad.
Aga Annat?
Tema tahab ka lihtsaid asju, kas või seda, et Juhan oleks mees.
Aga Juhan ikka pelgab?
Me oleme pimedad üksteise suhtes, tegeleme väga palju iseenda loodud mulliga ega oska selle kõrval kõige lähedasemat inimest näha.
Samas kardetakse ka sellist suhet lõpetada?
See on hirm lahkumineku ees, teadmatuse ees.
Kui palju on selles filmis isiklikku?
Ma ei julge öelda, et on see minu lugu. Kui lavastad kellegi teise stsenaariumi järgi (Andris Feldmanis ja Livia Ulman) filmi, siis on oluline see omaks mõelda. Ja siis otsid igalt poolt, iseenda kogemusest ja teadmisest pidepunkte.
Mis puudutab filmi meeleolu, veidraid situatsioone, allhoovusi, neid Juhani poisilikke hirme, siis… Kuna mu ema oli skisofreenik, tajusin ma Juhanit mingis mõttes isikliku kogemuse prisma kaudu – sellena, kes satub kellegi väga lähedase inimese tõttu vahel väga eriskummalistesse situatsioonidesse või pingeolukordadesse. Selline kogemus või mälestus andis filmi tonaalsusele võtme, põhjendas lugu.
Kas on nii, et teil endal on kõik läinud justkui lepase reega, ametialaselt, ma mõtlen? Esimene pikk film juba mõni aasta pärast kooli lõpetamist – mõni teine jääbki lühifilme tegema, kui sedagi.
Jah, mul on tõesti õnne olnud. See ei ole väga tavaline. Mul oli hulk kursusekaaslasi, kes kõik õppisid režiid, aga pole veel pika filmini jõudnud. Võimalik, et ei jõua ka. Näis…
/nginx/o/2016/10/06/5928623t1h273f.jpg)
Isegi üks professionaalne nukufilm on teil ette näidata, see kannab pealkirja «Limonaadilugu» ja on mõeldud lastele. Väike Holger läheb emaga kaubamajja, ema unustab ta suures ostmistuhinas ära ja kui Holger limonaadi joob, neelab pudel poisi alla.
See sündis päris juhuslikult. Tunnis palus Riho Unt – ta rääkis meile animatsioonist – kirjutada lühilugusid ja minu tehtu meeldis talle miskipärast. Ta viis selle Nukufilmi stuudiosse ja sealt tehti ettepanek see lavastada. Ma ei arva, et ma oleksin kirjutanud mingi suurepärase asja, lihtsalt lastelugusid on alati vähe.
Mind lükati sinna masinasse sisse ja aasta jagu oli kohe tööd, kuigi ma pole animatsioonis mingi käsi. Aga seal on professionaalne võttegrupp. Lastele täitsa meeldis, vähemalt esilinastuselt saadud tagasiside järgi. See ongi peamine.
Ja siis tuli kohe «Teesklejad» otsa, üsna ootamatult. Kunagi kooliajal, kui olin teinud «Saatana vodevilli» (teise kursuse töö «Põrgupõhja uuest Vanapaganast» inspireerituna), võttis minuga ühendust produtsent Riina Sildos, tahtis tuttavaks saada ja vihjas, et äkki kunagi võiks midagi koos teha. Vahepeal me ei kohtunud, aga siis äkki ilmus ta välja «Teesklejatega».
Nii et jah, õnne on olnud.
/nginx/o/2016/10/06/5928659t1heef5.jpg)
Juba filmikooli esimesel kursusel lõite jalaga ukse lahti, võites filmi «Koolja» eest mitu auhinda.
Kuidagi läks nii. See oli mulle ka suur üllatus. Käisin isegi Taiwanil, kust sain auhinna. Mis see mulle andis? Enesekindlust. See on kõige olulisem.
Kas Jüri Sillart küsis teie käest ka, mis on noore filmitegija kõige suurem kiusatus?
Ee…
Kas ta ei küsinud ja kohe ka ei vastanud, et kuulsuse fanfaarid, mida võib jäädagi kuulama?
(Naerab.) Ei-ei. Kui te tahate teada, kas mul hakkas katus sõitma, siis kindlasti mitte.
/nginx/o/2016/10/06/5928689t1h55a6.jpg)
Kas filmindusse tulek sündis teie puhul loomulikult, kindlana valitud tee õigsuses?
Ei. Ma otsisin kogu aeg, mis see õige on. Filmikooli läksin alles siis, kui olin 25-aastane. Vana mehena, sest enamik mu kursusekaaslastest olid nooremad, äsja keskkoolipingist tulnud.
Enne seda üritasin veel lavakunstikooli sisse saada – erinevalt klassivennast Sergo Varesest ei saanud –, ajakirjandust õppida – ei võetud samuti vastu –, töötasin aasta Rakvere teatris inspitsiendina, kuni üks sõber soovitas minna Tartusse teoloogiat õppima – et mõjub mõtetele rahustavalt ja annab hea humanitaarse hariduse. Õppisin seal peaaegu lõpuni välja. Selle kõrval mängisin üliõpilasteatris.
Film ei olnud minu unistustes kunagi esiplaanil. Mulle meeldis küll lapsepõlves lugeda raamatuid neid kadreerides, eriti ulmeraamatuid. Lugesin ja kadreerisin, tegin oma peas neist filme. Mul oli isegi kaustik, kuhu kleepisin ajalehest välja lõigatud filmitutvustusi. Mängult oli mul oma stuudio, mis neid filme siis tootis.
Aga ma ei mõelnud, et minust võiks päriselt saada filmitegija. Oli 1990ndate lõpp ja eesti filmi olukord ei olnud selline, et tahaks… Neid tehti vähe, film oli…
Marginaalne?
Just, ja see ei tundunud realistlik. Tartu ajal käisin Lauri Kärgi filmiajaloo loengutes ja kuna üks sõber oli astunud Balti filmi- ja meediakooli, kutsus ta mind enda filmidesse mängima. Seal sain filminduse köögipoolega tutvuda. Mängisin siis neis ja korraga tekkis ohoo-efekt.
Jätsin teoloogia pooleli – üks semester jäigi tegemata, mis kripeldab praeguseni – ja astusin filmikooli.
/nginx/o/2016/10/06/5928673t1hcc29.jpg)
Kuidas te ennast näitlejana hindate? Välimust nagu oleks.
(Naerab.) Üliõpilasteatris võtsin ma seda tõsiselt, aga… oskustest jäi vajaka. Ja elukogemusest. Materjal, mida mängisime, oli ka ehk minu jaoks liiga raske (Sarah Kane, Dostojevski, Daniil Harms - T.T). Mis puudutab ekraanil olemist, siis… ma ei tunne ennast tegelikult vabalt, olen puine, kramplik.
Aga näitlemine – juba keskkoolist peale – on andnud mulle teatava vabaduse. Ma olen muidu üsna kinnine tüüp ja see on teinud mu lukust lahti. Just laval olles sain esimest korda tunda seda, kui vaim peale tuleb. Teada, mis on inspiratsioon. Seal käis krõks.
Kuidas te filmikooli seltskonda – või nagu Sillart ütles: lapsukeste – sekka sulandusite, aastaid vanemana, peaaegu valmis teoloogina?
Meil oli väga ühtehoidev kursus. Režissööridest veel Triin Ruumet, Kaur Kokk, Jaan Penjam, Eik Tammemäe, Inga Eelmäe, Hardi Keerutaja… kõik ei tule kohe meeldegi, lisaks operaatorid, produtsendid, monteerijad, helirežissöörid… Mitu neist on juba ka pikka filmi teinud.
Kas 18-aastane on piisavalt küps õppimaks filmirežiid?
Kui mina oleksin vastuvõtukomisjonis, otsiksin ikka neid, kellel on suurem elukogemus ja eeldatavalt juba teine haridus olemas. Aga alati on andekaid, kes on varakult elutargad. Äkki ollaksegi nooruse võrra juba eos julgem? Äkki on uljus hoopis voorus? Ei tea. Kõik on suhteline.
/nginx/o/2016/10/06/5928679t1h0f95.jpg)
Juba kooliajal jäid teie filmid silma tõsisema ellusuhtumise ja teemakäsitluse sügavuse poolest, «Koolja» mõtiskles surma üle, «Protsess» oli tehtud Kafka järgi…
Ilmselt on see seotud meelelaadiga. Ma hea meelega teeksin komöödiaid, aga… ei oska. (Naerab.)
Mul jäi ka kooli ajal see žanr proovimata, sest ma ei tulnud toime. Õnneks tuldi mulle vastu ja asendati see nukufilmiga. Muidu jäänuks kool lõpetamata.
Tagantjärele tõuseb kooliajast esile üks film – just «Teesklejatega» seoses.
Huvitav, milline?
«Elisabeth von Ungern-Sternmeer», mis valmis 3. kursusel, kui pidite tegema ajastufilmi.
Miks nii?
(Film räägib meeleheitel parunessist, kes ootab suures lossis tormiselt merelt tagasi oma meest, keda ei tule ega tule.)
Üksik loss ja seda ümbritsev meri, lapse saamise teema, aga peamine – kusagil pinna all tukslev äng ja mingi irratsionaalne allhoovus, kuhu see kõik suubub.
(Mõtleb.) Kui te nii ütlete, siis… Äkki seostus see juba siis mu enda ema ja tema haigusega, mis on tugevasti minu elutunnetust kujundanud. Mingi sarnane tonaalsus ehk, nukrus?
Mis puudutab irratsionaalsust, siis on mind kogu aeg huvitanud reaalse ja mittereaalse vastandus ja põimumine. Mäng sellega, kus reaalne lõpeb ja mittereaalne algab. Ja et reaalsus võib olla igaühe jaoks erisugune. Äkki on see hoopis kollektiivne kaitsemehhanism, mida igaüks võib omatahtsi suunata ja muuta, nii et mittevõimalik võib saada võimalikuks. Ehk on see mind vaevanud?
See teema – ühest teise – algas vist juba koolis, «Saatana vodevillis» näiteks, ja on olemas ka «Teesklejates».
Mis te koolist kaasa saite?
Mõtteviisi, mida Jüri Sillart meisse süstis. Milles see seisneb? Vahetevahel küsis ta imelikke asju, näiteks seda, mis on sinu filmi lõhn. Selles küsimuses endas on juba mingi viga, paradoks. Mis mõttes su film lõhnab? See näeb välja ja seda on kuulda, aga lõhn?
Ilmselt püüdis ta nõnda meis esile kutsuda aistinguid. Et nende aistingute kaudu leida tee iseendani, avastada oma potentsiaal ja ühes sellega ka võti oma filmi jaoks. See tähendas, et tuli minna iseenda sisse kolama.
Mis lõhn «Teesklejatel» on?
Ohoh. Ma vist ei olegi julgenud seda enese käest küsida.
Miks?
Äkki sellepärast, et esimest korda lavastasin ma filmi kellegi teise loo järgi. Mis tähendab hoopis teistsugust lähenemist. Kõigepealt oli vaja aru saada, kes on need inimesed, kes on selle loo kirjutanud, ja miks nad on seda teinud. See on ratsionaalne, analüütiline töö. Ja siis hakkad seda kõike enda omaks tegema. Võib-olla on siis kogu selle virvarri sees see küsimus küsimata jäänud.
/nginx/o/2016/10/06/5928685t1hc986.jpg)
Miks te ise oma tekstiga välja ei tulnud?
Ei jõudnud. Enne tuli «Teesklejad». Ega minus ole ka sellist enesekindlust, et suudaksin kirjutada kohe väga hea filmiloo.
Kas kripeldama ei jää, et pole enda tekst – enamik lavastab ju oma lugusid?
Ei jää. Ma ei arva, et oleksin mingi suur auteur, kes filmib ainult oma hinnalisi tekste. Kui see lugu oleks mulle midagi vastuvõetamatut, siis ma poleks seda lihtsalt teinud. Teistpidi just see risk paeluski. Sellesse lukku on riskantsus juba sisse kodeeritud.
Mida te silmas peate? Kas žanrilist ebamäärasust?
Just. Stsenaariumit lugedes uperpallitas see veel rohkem. Mind ajas see ühest küljest segadusse oma žanripöörete tõttu, teistpidi köitis mind väga võimalus see kõik kokku põimida, tasakaalu viia nii, et ma ise ka seda aktsepteeriksin, et kõik tunduks loogiline.
Mis filme te «Teesklejaid» ette valmistades vaatasite?
Igasuguseid. Ma mäletan, et esimene impulss, kui ma stsenaariumit lugesin, seostus millegi prantsuspärasega. Mälust kerkisid esile nimed François Ozon, Dominik Moll, eriti viimane. «Lemming» ja «Harry aitab sind».
Aga Polanski?
Jah, «Nuga vees» ja «Rosemary laps». Operaatoriga (Erik Põllumaa) koos vaatasime David Fincheri filmi «Kadunud» – meie tegevuspaigaks oleva maja pärast. Ka filme, mis otseselt ei puutugi siia, näiteks Hou Hsiao-Hsieni «Millenniumi mambo». See aitas mul end vastavasse meeleollu viia.
Eesti filmis käib põlvkonnavahetus. Kas see väljendub kuidagi nendes filmides ka, mida me ekraanil näeme?
Natuke ikka. Võtame või Triinu filmi (Triin Ruumeti «Päevad, mis ajasid segadusse»). Ma ei tahaks tegelikult oma hinnangut välja öelda, sest selles oleks rohkem kaasaelamist oma põlvkonnakaaslastele – neile, kellega koos koolis õppisime. Ütleks pigem nii, et kui lastakse filme edasi teha, tuleb ükskord ka kvalitatiivne hüpe. See aeg ei ole veel silmanähtavalt käes.
/nginx/o/2016/10/06/5928687t1h9356.jpg)
Kasseti «Tabamata ime» põlvkond – Raat, Maimik, Sarnet, Kilmi jt – oli justkui isiklikum, raevukam. Kassett «Kontakt», mille peal on ka teie film «Metanoia», pehmem, ka ebamäärasem.
See on ka aja küsimus. Elu on rahulikumaks läinud. Kõik on talitsetum. Rafineeritum. Tol ajal oli nähtavaid vaenlasi justkui rohkem.
Samas teeb praegune aeg ka ettevaatlikuks. Ühelt poolt pole elul justkui vigagi, on rahulik, teiselt poolt näitab see, mis maailmas toimub, et on mingi murdepunkt, õhus on miski, mis viitab sellele, et kohe võib midagi juhtuda. Mis see on, ei tea.
Aja vaim on «Teesklejatega» tegelikult olemas – ka seal rullub kõik vaikselt, kuni plahvatab.
Ju see tunnetus kandub sinna siis automaatselt üle.
Mitmes intervjuu see teil juba on?
Äkki viieteistkümnes?
Ja mis tunne on?
Väsitav. Aga samas pole mul midagi ka nende andmise vastu. Isegi huvitav on. Ma ju õpin alles. (Muheleb.)
«Teesklejate» arvustust loe reedel Postimehe kultuuriportaalist.
ELULOOLIST
Vallo Toomla