Tuumhoone tulemine: uus Eesti Rahva Muuseum

FOTO: Paul Kuimet

Kui 2006. aasta veebruaris sai valmis üks eesti kultuuri  tüvimaju Kumu, olid järgmise tuumhoone  – Eesti Rahva Muuseumi – arhitektuurivõistluse ümbrikud juba avatud ja maja tulevased kavandajad teada: noored arhitektid Pariisist, kes lõid võidu järel ruttu oma büroo DGT.

Tellijale

Kohaliku arhitektuurielu kiire rahvusvahelistumine, millest taasiseseisvumise algushetkel toimunud Kumu konkursil saadi vaid esimene ehmatus – kõik preemiad läksid toona soomlastele –, läks uue sajandi algul lumepallina veerema. Erasektori kõrval pumpas betooni raha aina innukamalt ka riik, rikka riigi lubadus pidi väljenduma ka monumentaalses infrastruktuuris, Euroopa väärtusi ning raha ülistavais avalikes hoonetes, küla-, spordi- ja kultuurikeskustes, see pidi kõlama vastu uutes muuseumites ja kontserdisaalides.

Kasvanud oli terve põlvkond noori arhitekte, kelle hüppelauaks olid avalikud arhitektuurivõistlused ja kes panid rääkima Eesti tausta muretult globaalsega segavast vormierksast fenomenist. Iga järjekordne superkonkurss mõne avaliku hoone rajamiseks – ERMi, rahvusringhäälingu, Tallinna raekoja või kunstiakadeemia uued majad aastaist 2006–2009 – oli siinsetele arhitektidele rahvusvaheline proovikivi, aga ka peegeldus Eesti tuntusest mujal maailmas, olukorrast välismaisel tööturul, tellijate wow-arhitektuuri ihalusest ning meie avatud tööturust. Et kõik nimetatud tööd läksid välismaistele arhitektuuribüroodele, pole rahvuslik katastroof, vaid pilt totaalsest avatusest ning jõuvahekordadest büroode suutlikkuses ja kompetentsuses.

Tagasi üles