Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/06/5928789t1he304.jpg)
Kui 2006. aasta veebruaris sai valmis üks eesti kultuuri tüvimaju Kumu, olid järgmise tuumhoone – Eesti Rahva Muuseumi – arhitektuurivõistluse ümbrikud juba avatud ja maja tulevased kavandajad teada: noored arhitektid Pariisist, kes lõid võidu järel ruttu oma büroo DGT.
Kohaliku arhitektuurielu kiire rahvusvahelistumine, millest taasiseseisvumise algushetkel toimunud Kumu konkursil saadi vaid esimene ehmatus – kõik preemiad läksid toona soomlastele –, läks uue sajandi algul lumepallina veerema. Erasektori kõrval pumpas betooni raha aina innukamalt ka riik, rikka riigi lubadus pidi väljenduma ka monumentaalses infrastruktuuris, Euroopa väärtusi ning raha ülistavais avalikes hoonetes, küla-, spordi- ja kultuurikeskustes, see pidi kõlama vastu uutes muuseumites ja kontserdisaalides.