Artishoki Biennaal. Kohtuvad kunstik Andres Lõo ja kriitik Marika Agu

Kunstnik Andres Lõo teos «Utopiaana».

FOTO: Andres Lõo

Teatris NO99 kestab Artishoki Biennaal 2016, kus osaleb kümme kunstniku ja kümme kriitikut. Postimehe kultuurportaal avaldab kümne päeva jooksul kümne teose kohta iga päev ühe arvustuse. Kunstnik Andres Lõo teost «Utopiaana» arvustab kuraator ja kunstikriitik Marika Agu.

Andres Lõo alustas kunstitegevust 2000. aastate alguses, kui 1990ndatel hoogustuv meelsus polnud veel kaugeltki maha jahtunud. Tol ajal saavutasid reklaam ja PR ühiskonnas jõupositsiooni ning Lõo puhul oli see ainus valdkond, kuhu ta raha teenimise nimel tööle sai minna. Keset kapitalistlikku võidujooksu tegeleti muu hulgas ka kaasaegse kunstniku profileerimisega, st kunstnikud katsetasid häbitu enesereklaamiga peavoolumeedias.

Kunstis peegeldus eesti ühiskonnas esil olev imagokultus kõige eredamalt 2001. aastal Tallinna Kunstihoones toimunud näitusel «young British art», millest Lõo võttis osa videoga «Raul Velbaum», kommenteerides sellega staari/antistaari temaatikat. Senimaani polnud eesti kunstis julgetud manifesteerida «sädelevat tühjust» ja iha mitteomase identiteedi järele nii, nagu tegi seda nn TV-põlvkond (sündinud ajavahemikus 1960–1980).

Selle generatsiooni tegevust iseloomustas eneseiroonia, massikultuur, glamuur ja eufooria. Arvestades konteksti, mis Lõo kunstitegevuse algust raamistas, võib aimata, et performance’i «Utopiaana» algimpulsid langevad sellega osaliselt kokku.

«Utopiaanas» on Lõo ennast üles kütnud kohe-kohe saabuvast tulevikust, ta on saavutanud seisundi, mis on pilgeni täis potentsiaali ja kus lähitulevik on peagi kohal. Tulevikus saame vähemalt teoreetiliselt paremad olla ja Lõo püüab demonstreerida, kas erinevate spetsialistide ettekirjutusi järgides on võimalik elada kui praktiseeriv visionäär (ehk teisisõnu avangardne kunstnik).

Sellise eufoorilise õhustiku viitepunktiks on TEDx konverents, kus teadmiste ja kogemuste jagamise tähtsaimaks omaduseks on tõusnud emotsioon, imago ning karisma. Kõneleja edu määrab see, kuidas esinetakse, olenemata, mis teemal. «Utopiaana» on kriitika vormikesksusele kaasaegses kunstis, kus järgitakse juba väljakujunenud suhtumisi ja rakendatakse samu vahendeid.

Lõo eesmärk on seada need küsimuse alla ja leiutada oma nägemus asjade kirjeldamiseks. Selles suhtes tegeleb ta kaasaegse kunstniku kirjeldamisega, nii nagu tehti seda üheksakümnendatel ja nullindate alguses.

************

V Artishoki Biennaali kava

  • 6. oktoober           Elis Saareväli, installatsioon «Küllaltki hästi»
  • 7. oktoober           Andres Lõo, etendus «Utopiaana»
  • 8. oktoober           Kristel Saan, performatiivne installatsioon «LAPS»
  • 9. oktoober           SKATKA, video «Okasriigike»
  • 10. oktoober         Taavi Suisalu, installatsioon «Etüüdid mustas»
  • 11. oktoober         Sigrid Viir, fotoinstallatsioon «Ootesaali improvisatsioon»
  • 12. oktoober         Flo Kasearu, performance «Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine»
  • 13. oktoober         Sten Saarits, heliinstallatsioon «Rambituled»
  • 14. oktoober         Eike Eplik, skulptuuriinstallatsioon «Lavastus»
  • 15. oktoober         Sven Parker, installatsioon «Valgus suunaga territooriumile»

Algus igal õhtul Teater NO99 kammersaalis kell 17.00. Sissepääs tasuta. Igal õhtul on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist, mis astuvad dialoogi biennaalil esitletava kunstiteosega. Kirjutajateks on kriitikud nii kunsti-, teatri-, kui ka laiemalt kultuuriväljalt: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog jaHanno Soans.

Tagasi üles
Back