Artishoki Biennaal. Kohtuvad kunstnik Kristel Saan ja kriitik Liisi Aibel

Kristel Saan kannab helendavat kostüümi, mis on inspireeritud Hiina bambuse seenest. Looduses süttib seen helendama, kui ta hakkab hävima, et meelitada ligi putukaid, kellele oma energia edasi anda. Foto: Arvi Anderson

Teatris NO99 kestab Artishoki Biennaal 2016, kus osaleb kümme kunstniku ja kümme kriitikut. Postimehe kultuurportaal avaldab kümne päeva jooksul kümne teose kohta iga päev ühe arvustuse. Kunstnik Kristel Saani teost «Orgaaniliselt kasvanud» arvustab teatri- ja kunstikriitik Liisi Aibel.

Surin ja värin

Mis juhtub, kui kunstnik on korraga saalis nii publikuga kui ka publikuta. Topeltprojektsioonina elavas esituses ja video vahendusel, et näidata, millise tähtsusega kunstiteose loomisel on ühendatud anumate süsteem, impulsse loov pidev energiaringlus – pidev foto-sünteesimine, sündimine ja uuenemine. 

Laval on kõike järsku väga palju – heli, valgust, videot, performance’it, teksti, publikut, kunstnikku, äraolnut ja äsjatekkinut, mõistmist ja arusaamatust. Kas kunstnik ja vaatajad suudavad üheskoos eraldada terad sõkaldest, et leida see iva, mis on tegelikult oluline? Kas tõlkimisprotsess ühest maailmast/keelest teise saab olla eeltoodud asjaolusid arvestades edukas? 

Kui ka tähendust ei teki, siis vähemasti luuakse üheskoos kogemus. Selline, mida ei saa luua mitte ühegi tehnilise abivahendiga, vaid mis tekib ainult inimestevahelisest surinast. Koos saalis olles läbitakse üks kokkukasvamise etapp, mille õnnestumisel on osa igaühel, kes tuleb ja on kohal – ja kohal mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Ning selleks, et ei väsiks, tuleb kõigil end aeg-ajalt tehislikust valgusest ja bioloogilisest erutusest laadida.

«Orgaaniliselt kasvanud» räägib pidevast protsessist ja spiraalsest liikumisest, mis on hädavajalik selleks, et vältida väljasuremist. Seda nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil. Pidevalt minnakse kuhugi. Edasi, edasi, edasi ... Paigalseismine ja ootelolek tähendavad meelekindlusetust ja stagnatsiooni. Kunstnik proovisaalis, kes endaga midagi peale ei oska hakata, on natuke piinlik. Samamoodi on vaatajal veidi piinlik enda pärast, kui ta pidevalt midagi uut ei saavuta, loo ega mõtle. 

Aga kelle jaoks ja mille nimel? Kuidas leida motivatsiooni ning üha uusi ja uusi impulsse? See on – kunstnik Kristel Saani sõnade järgi – abstraktsiooniline, eufooriline, neurootiline (paberitega) protsess, mis tõestab, et üheshingamises on jõud. Üksi olles ollakse ootajad, üheskoos minejad. Või vastupidi. Kuid alati ühendatud anumate süsteemi vooluringe kohaselt.

V Artishoki Biennaali kava

• 6. oktoober           Elis Saareväli, installatsioon «Küllaltki hästi»
• 7. oktoober           Andres Lõo, etendus «Utopiaana»
• 8. oktoober           Kristel Saan, performatiivne installatsioon «Orgaaniliselt kasvanud»
• 9. oktoober           SKATKA, video «Okasriigike»
• 10. oktoober         Taavi Suisalu, installatsioon «Etüüdid mustas»
• 11. oktoober         Sigrid Viir, fotoinstallatsioon «Ootesaali improvisatsioon»
• 12. oktoober         Flo Kasearu, performance «Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine»
• 13. oktoober         Sten Saarits, heliinstallatsioon «Rambituled»
• 14. oktoober         Eike Eplik, skulptuuriinstallatsioon «Lavastus»
• 15. oktoober         Sven Parker, installatsioon «Valgus suunaga territooriumile»

Algus igal õhtul Teater NO99 kammersaalis kell 17.00. Sissepääs tasuta. Igal õhtul on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist, mis astuvad dialoogi biennaalil esitletava kunstiteosega. Kirjutajateks on kriitikud nii kunsti-, teatri-, kui ka laiemalt kultuuriväljalt: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog jaHanno Soans.