/nginx/o/2016/10/09/5936707t1h4a0b.jpg)
Teatris NO99 kestab Artishoki Biennaal 2016, kus osaleb kümme kunstniku ja kümme kriitikut. Postimehe kultuurportaal avaldab kümne päeva jooksul kümne teose kohta iga päev ühe arvustuse. Kollektiivi SKATKA videot «Okasriigike» arvustab kunstiteadlane-dramaturg Eero Epner.
Eesti publik otsib kultuurist iseennast. Võib-olla on see mujal samamoodi, ma ei tea, kuid Eestis on see nii. Teatrite piletimüügis läheb jõnks alati ülespoole, kui teemaks on Eesti. Ühe suure riigiteatri repertuaaris mängitakse lavastust «Eesti matus» juba 14. aastat – see peaks olema vist kõigi aegade rekord. Ma tundsin ühte tütarlast, kes mängis seal väikest tüdrukut ja pidi sama tegema kümme aastat hiljem.
Raamatumüügiedetabelites ronivad ülenädalati esikohale teosed, mis käsitlevad − jah, Eestit. Sofi Oksaneni «Puhastus», Andrus Kivirähki «Rehepapp» ja «Mees, kes teadis ussisõnu», Valdur Mikita «Lingvistiline mets» – neid trükiti kokku peaaegu 60 000 eksemplari, mis on pöörane arv. Elmo Nüganeni Eesti ajalugukäsitlevate filmide või järjest arvukamate folkloorifestivalide populaarsus on sellesama tahuka ühed osad, mis näitavad meile, et Eesti publik otsib kultuurist iseennast.
Aga mulle tundub, et varsti on see möödas. Ajastu on selline. Defineeritud ja ideoloogiliselt konstrueeritud rahvustunde asemel soovitatakse otsida dialoogi, suhtlust. «Ajalugu pole täppisteadus, vaid debatt, pidev väitlus,» ütles hiljuti ERMi uue hoone puhul Andres Kurg.
Me ei saa ega tohi kindlad olla üheski konstruktsioonis ja samas kisub väikerahvana meid pidevalt sääraste konstruktsioonide poole. Võib-olla tuleneb see eksistentsialistlikust ebakindlusest, tundest, et olemine on kogu aeg veere peal ja parem defineerida poolvägivaldselt mingi rahvustunne, kui jätta asjad debati hoolde. Ma ei tea. Aga nii ma mõtlesin, kui vaatasin ühe riigiteatri kohvikus SKATKA videot.
Nende selgituskiri oli arusaadav. Võib-olla isegi liiga arusaadav. Identiteet, konfigureerimine, mälu, tehnoloogia, struktuurid. Ma olen seda kõike juba lugenud, aga ilmselt on teemad endiselt olulised. Kuid nad on olulised mingil uuel moel. Mulle tundub, et Eesti on kulunud praeguste 30-aastaste jaoks popkultuuri märgiks, mis ei suuda nende jaoks endas enam ühtegi tõsiseltvõetavat tähendust kanda, ei positiivset ega negatiivset. Neis tekitab igikestvat üllatust ja hämmeldumist millegi konstrueerimine rahvusliku identiteedi kaudu.
SKATKA autorid elavad USAs ja Saksamaal ning sealtvaadatuna tundub Eesti vaid pildilise andmepangana, kust kaaperdatud elemendid mikserdatakse ilma igasuguse vääristava tundeta irooniliseks tainaks. Võib-olla on neil ka mõni selgelt defineeritav seisukoht, kuid nende selgeim hoiak on nõutus, mis näib olevat tervele põlvkonnale iseloomulik hoiak. Mida teha Eestiga, selle abstraktse moodustisega, mis on jäänud tähendustest niivõrd kuivale ja mille liitekohad on sedavõrd rebenenud, et kõik katsed neid tagasi kokku õmmelda mõjuvad vägivaldsena? SKATKA ei otsi Eestist iseennast. Nad ei otsi sealt vist üldse midagi. Sest mõnes heinakuhjas lihtsalt enam ei olegi nõela.
V Artishoki Biennaali kava
Algus igal õhtul Teater NO99 kammersaalis kell 17.00. Sissepääs tasuta. Igal õhtul on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist, mis astuvad dialoogi biennaalil esitletava kunstiteosega. Kirjutajateks on kriitikud nii kunsti-, teatri-, kui ka laiemalt kultuuriväljalt: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans.