Kas kõik oleks teisiti, kui kõik oleks teisiti?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Peeter Helme
Copy
Artikli foto
Foto: Pm

On kirjutatud tuhandeid fantaasiaid, vandenõuteooriaid, rohkem ja vähem tõsiteaduslikke käsitlusi ja lihtsalt oletuslikke või kontrafaktilisi mõtisklusi sellest, kas teljeriigid oleksid saanud võita Teise maailmasõja ning milliseks oleksid maa ja ilm sellisel juhul kujunenud. Kõrvutades Teise maailmasõjaga seotud paineid Esimese maailmasõja omadega, tuleb nentida, et ilmselt lõpetame neist rääkimise alles siis, kui Kolmas maailmasõda kenasti peetud ning on võimalik hakata selle olekseid lahti harutama.

Alles siis saavad kõik Hitlerid, Himmlerid, Stalinid ja Churchillid – kes rohkem, kes vähem – rahutult hauas väherda ning meid vaevavad muud jututeemad. Kui üldse jääb kedagi, keda vaevavad mingid muud mured peale iseenese surma... Lõpeb ju ka Philip K. Dicki  (1928–1982) «Mees kõrges lossis» – teos, mis kirjeldab Suur-Saksamaa ja Jaapani vahel jagatud maailma – hoiatusega silmapiirile kerkivast Kolmanda maailmasõja ohust, mis ähvardab kujuneda sõjaks, mis lõpetab kõik sõjad. Ehk siis terendab ulmeteose viimastel lehekülgedel maailma kohal totaalse tuuma-apokalüpsise perspektiiv.

Tagasi üles