Kas kõik oleks teisiti, kui kõik oleks teisiti?

FOTO: Pm

On kirjutatud tuhandeid fantaasiaid, vandenõuteooriaid, rohkem ja vähem tõsiteaduslikke käsitlusi ja lihtsalt oletuslikke või kontrafaktilisi mõtisklusi sellest, kas teljeriigid oleksid saanud võita Teise maailmasõja ning milliseks oleksid maa ja ilm sellisel juhul kujunenud. Kõrvutades Teise maailmasõjaga seotud paineid Esimese maailmasõja omadega, tuleb nentida, et ilmselt lõpetame neist rääkimise alles siis, kui Kolmas maailmasõda kenasti peetud ning on võimalik hakata selle olekseid lahti harutama.

FOTO: Raamat

Philip K. Dick, «Mees kõrges lossis»

Alles siis saavad kõik Hitlerid, Himmlerid, Stalinid ja Churchillid – kes rohkem, kes vähem – rahutult hauas väherda ning meid vaevavad muud jututeemad. Kui üldse jääb kedagi, keda vaevavad mingid muud mured peale iseenese surma... Lõpeb ju ka Philip K. Dicki  (1928–1982) «Mees kõrges lossis» – teos, mis kirjeldab Suur-Saksamaa ja Jaapani vahel jagatud maailma – hoiatusega silmapiirile kerkivast Kolmanda maailmasõja ohust, mis ähvardab kujuneda sõjaks, mis lõpetab kõik sõjad. Ehk siis terendab ulmeteose viimastel lehekülgedel maailma kohal totaalse tuuma-apokalüpsise perspektiiv.

*          *          *

Ilmselt on eelnev lühikirjeldus paljudele lehelugejatele tuttav – on ju «Mees kõrges lossis» eesti keeles varemgi ilmunud. Nimelt anti see teos välja 1993. aastal ning nagu tähelepanelik lugeja märkab, on nii toonasel kui ka praegusel eestindusel sama tõlkija: Karin Suursalu.

«Mees kõrges lossis» on korraga nii filosoofiline ulme kui alternatiivajalooline põnevik.

Siiski ei ole tõlge sama. Aeg on teinud mitmes mõttes oma töö – 1993. aastal oli tegu tõlkijakarjääri alustava Suursalu ühe esimese tööga, ka puudus toona võimalus kaheldavaid kohti või võõraid mõisteid internetist üle kontrollida. Liiati vananeb tõlge kui selline üleüldse originaalist rutem. Nõnda on meie ees nüüd uus, ületöötatud eestikeelne «Mees kõrges lossis», kus nii mõnigi asi sõnastatud lobedamaks, korrektsemaks, tänapäevasemaks.

Mõnest näpukast pole siiski pääsu. Samas tundub, et vähemalt osa neist on autori möödalaskmised. Nõnda leiab lk 43 saksakeelse fraasi «Sie furchten dass...», mis peaks tähendama «Te kardate, et...», kuid u peal puuduvad täpid, mis on seal paraku sama vajalikud kui täpid eestikeelses sõnas – täpid. Ehk siis korrektne on «fürchten». Ebakorrektne on ka öelda «Natside minister Shanghais» (lk 78), kui ilmselgelt mõeldakse suursaadikust järgmist diplomaatilist auastet ehk lihtsalt saadikut. Naljaka olukorra leiab aga lk 85, kus kõigepealt mainitakse Raudristi, mõni lause hiljem öeldakse selle kohta aga medal.

*          *          *

Eelneva eesmärk polnud mitte vinguda, vaid osutada omapärasele tõigale – vahel peab tõlkija julgema autorit parandada. Samas pole Philip K. Dick muidugi kirjanik, kelle puhul oleks tõlkijal kerge endas säärast julgust leida. Ütleme otse välja: Dick oli ikka üks üsna hull mees. Narkootikumidest segane, ulmadest vaevatud, metsiku hobusena kappava fantaasialennuga... «Meest kõrges lossis» kirjutades ei kirjutanud ta mitte ainult maailmast, kus võidukad Jaapan ja Suur-Saksamaa on omavahel ära jaganud Ameerika Ühendriigid, vaid ta kirjutas ka kirjutamise lugu. Lugeja leiab raamatust dialoogi, sisemonoloogi (stiilselt mõjub ühe peategelase, võluva, kuigi mingit laadi vaimsete vaevuste alla kannatava Juliana mõttekõne, mis on esitatud sina-vormis monoloogina, mida naine peab siiski ainult iseendas), lehereportaaže ja uudislugusid, klassikalist Jaapani waka-luulet, katkeid Vana-Hiina ennustusteosest «Muutuste raamat», olukirjeldusi ning katkeid tegevust käigust hoidvast romaanist romaanis: fiktiivse autori Hawthorne Abendseni alternatiivajaloolisest ulmekast «Rohutirtsude nuhtlus», mis jutustab pseudomaailmast, kus ameeriklased ja britid on osutunud võidukateks ning alistanud teljeriigid...

Võimalik, et see algselt 1962. aastal ilmunud teos – mille tegevus hargneb samuti 1960ndate alguses – painas ka kirjanikku ennast, sest kirjutamisel pöördus ta abi saamiseks sama vahendi poole, mille toel langetavad raskeid otsuseid ka tema kangelased: juudist kullassepp Frank Frink, Jaapani kaubandusesindaja Nobusuke Tagomi, vanakraamikaupmees Robert Childan ning Frinki eksabikaasa, juba mainitud Juliana. Jutt käib muidugi «Muutuste raamatust», millele küsimusi esitades ning siis müntide või veriheinakõrte abil endeid pildudes püüavad tegelased leida teed läbi otsuste- ja tunneteräga, mida nende teele pilluvad nii teised inimesed, nemad ise kui ka aeg, mis on ilmselgelt liigestest väljas.

*          *          *

«Mees kõrges lossis» on korraga nii filosoofiline ulme kui alternatiivajalooline põnevik, milles Philip K. Dick laseb oma tegelastel esitada neid küsimusi, mida esitavad vist kõigi tema teoste tegelased: mis on tegelikkus, kas meid ümbritsev maailm on objektiivselt selline, nagu ta on, või võiks leiduda alternatiive, kas tegelikkusega tuleb kohaneda või peaks seda muutma ning kui palju on vaja selleks, et maailm läheks hoopis teistele rööbastele?

Romaanis öeldakse, et piisab vaid vähesest – selgub, et mõrvar Giuseppe Zangara kuul ei taba mitte Chicago linnapead, nagu juhtus 1933. aasta 15. veebruaril Miamis päriselt, vaid tema kõrval seisnud Franklin D. Roosevelti. Viimase surmast saab alguse sündmusteahel, mille tagajärjel muutub maailm ameeriklaste jaoks selliseks, nagu oli elu pool sajandit terves Ida-Euroopa jaoks: ikestatuks, orjastatuks. Tingimused on säärased, et indiviidil pole võimalik teha muud, kui leppida olukorraga ning sundida end ellujäämise ja vaimse tervise säilitamise nimel uskuma, et see ongi ajaloo ainuvõimalik, objektiivne kulg.

Philip K. Dicki vaade asjadele on meile tuttavast 20. sajandi tegelikkusest aga süngem, sest kui kogu nõukogude okupatsiooni perioodil võisime meie ammutada lootust teadmisest, et kuskil on olemas alternatiiv, siis teoses «Mees kõrges lossis» on maailma omavahel ära jaganud kaks totalitaarset suurvõimu. Tõsi, sakslased paistavad suurushullustusest rohkem joobuvad kui jaapanlased, kuid omamoodi piibellik rohutirtsude nuhtlus maailma kallal on nad mõlemad.

*          *          *

Siiski ei ole «Mees kõrges lossis» Orwelli «1984». Omal äraspidisel moel annab see raamat ometi jõudu ja meelekindlust igaühele, kes julgeb kahelda ka näiteks praeguses ühiskonnakorralduses, mis samuti väidab end olevat objektiivsete ajalooprotsesside vili, kuid on loomulikult sama juhuslik nagu veriheinakõrte kukkumine mustriks. Jah, me võime «Muutuste raamatu» abil uurida, mida selline juhuslikult langenud kõrtest muster tähendab, ning saada kinnitust endas olevatele mõtetele või kahtlustele, kuid küsimus jääb: kas nõnda leitud tähendus tuleb kõrtest ja raamatust või meist endast?

Philip K. Dick näib ütlevat, et seda näitab lõpuks inimese enda tahe, mis peab ajas muunduma tegudeks. Kogu romaani «Mees kõrges lossis» masenduse ja resignatsioonikuhja alt koorubki välja just see iva – mitte miski ei ole ette kirjutatud ja on iga inimese enda kätes, mida ta enda eluga teeb, ning on meie kõigi, kogu inimkonna ühistes kätes, mida me iseendaga ja iseendast teeme. Kas me laseme end tuumapommidega õhku või taipame – nagu taipab teose lõpulehekülgedel Juliana –, et see kõik on vaid üks tühipaljas illusioon.

FOTO: Raamat

Philip K. Dick, «Mees kõrges lossis»

Philip K. Dick, «Mees kõrges lossis»

Tõlkinud Karin Suursalu

Tänapäev, 2016. 266 lk

Tagasi üles