Jürgen Rooste loomingumeetod on efektiivne ja produktiivne. Ta rändab läbi elu nagu takjatihniku. See ulatab talle vähemalt peani, on väga viljakas, kuid liikumist eriti ei takista. Rooste on takjanuppudele väga külgetõmbav ja valida ta neid ei saa. Aeg-ajalt, kord-paar aastas, satub Rooste võsast välja, nopib külgehakanud nupud ära, laseb ära trükkida ning siseneb siis aega viitmata uude tihnikusse.
Jürgen Rooste looming nagu takjatihnik
Elu haagib Rooste külge kõikvõimaliku kuju ja sisuga takjanuppe: globaalseid ja isiklikke, positiivseid ja negatiivseid, olevikku, lähiminevikku ja suhteliselt palju ka tulevikku puudutavaid. Kolm ajavormi põimuvad Roostel alatasa, eriti minevik ja olevik. Nii kuulutab ta mitmel kombel oma südamedaamiks Marie Underi. Tulevik on Rooste jaoks üldiselt tume. Lk 19: «...on alanud me allakäigu piinarikkaim lõik...», lk 23:«...küll see pallikujuline maailmaveerem kosmoses meid seljast pühib kui tal küll on saand...», lk 57 (Eesti kohta): «Sada aastat hiljem lööb üks väike ja väiklane mees samale kohale kaardil ehk templi: «men(s)chenfrei».» Juhtub sedagi, et minevik ja tulevik ilma olevikuta kohtuvad. Lk 54: «Miski pole veel pärale jõudnud, kõik on alles ees, kõik alles juhtub. Meid pole veel olemaski. Ma hulgun mööda lapsepõlvehoove, kus Villu Tamme on hirmus punkar ja sõbra emme armas lasteaiakokk.»