Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/10/5942385t1ha000.jpg)
Tihe sadu. Seisva sõiduauto kojamehed pendeldavad, puhastavad tuuleklaasi läbipaistvaks. Väljas on öö, heledad autotuled valgustavad pimedat metsa. Vihmapladin ja nappide repliikidega dialoog esiistmel.
Kes? Wajda, loomulikult Andrzej Wajda (ja itaalia neorealistid), nüüd juba manalamees. Minu mustvalged lemmikkaadrid. Meeleolu on häälestatud, vaataja pilk on filmi lõpuni ekraanile naelutatud.
Kui vana ma siis olin, kui ma Tartu kinos Saluut nägin «Tuhka ja teemanti»? Paras pubekas.