/nginx/o/2016/10/10/5940815t1h8377.jpg)
Teatris NO99 kestab Artishoki Biennaal 2016, kus osaleb kümme kunstniku ja kümme kriitikut. Postimehe kultuurportaal avaldab kümne päeva jooksul kümne teose kohta iga päev ühe arvustuse. Kunstnik Taavi Suisalu installatsiooni «Etüüdid mustas» arvustab kuraator ja kunstikriitik Hanno Soans.
Vaikust, saade! Tehnošamanist kombib kosmosehääli
Sellele Artishoki Biennaalile on kuraator Evelyn Raudsepp valinud suisa mitu kunstnikku, kes oleks võinud potentsiaalselt töötada pigem heli kui meediumiga. Ning mingis mõttes nad seda ka kõik on teinud, nii Taavi Suisalu, Sten Saarits, kui teataval määral, etenduslikus raamituses ka Andres Lõo ja Kristel Saan.
Ja ega see kümnest-neli-seis ei olegi üllatav, arvestades helikunsti praegust soodsat positsiooni kunstiväljal. Heli erilist rolli võis tajuda juba teose «Tragöödia sünd muusika vaimust» aegse, varajase Nietzsche kultuurivaatlustes, milles ta määras heli dionüüsiliseks ehk psüühika individuatsiooniprintsiipe ületavaks valdkonnaks, vormikeskses apolloonilises tsivilisatsioonis kaotatud süütuse sfääriks – kui pilti peab uurima ja teadvustama, siis helisse võime me kollektiivselt kaotsi minna.
Ka Guy Debord’i moodsat vaatemänguühiskonna teooriat silmas pidades on heli säilitanud võrreldes visuaalsega mingi kujuteldava algsuse ja puhtuse, millele minu arust rõhub teadlikult näiteks Raul Kelleri kunst, tema madalsageduslikes helisignaalides vibreerima pandud ruumid.
Uusmeedia taustaga Taavi Suisalu loomingut võib pidada omamoodi tehnošamanismi tulemiks. Ta kasutab tehnoloogilisi elemente, neid sageli vastukarva paitades, loobudes nende algsest funktsioonikesksusest ja otsides iseväärtuslikke efekte masinate miskommunikatsioonis.
Oma viimastes töödes on Suisalu kasutanud signaale, mis on püütud rikki läinud, seiskunud ja hiljem mahakandmise järel taas omasoodu tööle hakanud satelliidilt, seda nii pildi- kui ka heliallikana. Ühe satelliidi konkreetset, ent tõlgendamatut signaali kosmosest mängib maha ka Suisalu installatsioon «Etüüdid mustas».
Eriti intrigeeriv on heeliksikujulise antenni kaudu toimiv vahetu side kosmosega, see, et installatsiooni vähemalt üks parameeter, vinüülplaadi pöördekiirus (ja seega ka helikõrgus), on konkreetselt sõltuv satelliidi sünkroonis saadetud signaalist. Riskina, juhul kui horisondil pole konkreetset satelliiti, on ka teoreetiline võimalus, et Suisalu konstrueeritud süsteem ei tööta biennaalipäeval üldse.
Kunstniku masinavärk, mis mängib maha satelliidi elektromagnetsignaalidest helideks genereeritud impulsse, on lavale seatud omamoodi enigmaatilise olukorrana. Helisüsteemi monotoonse undamise ja kohatise salapärase ragina foonil on meile eksponeeritud vaba tool, mis nagu kutsuks istuma uut süsteemioperaatorit. Küsimus on, kes see peaks olema? Kes peaks suutma taltsutada nullkeeles omasoodu kommunikeeruvat kosmosesignaali, leida sõnumi meediumi enese täisabstraktsest keelest?
V Artishoki Biennaali kava
6. oktoober Elis Saareväli, installatsioon «Küllaltki hästi»
7. oktoober Andres Lõo, etendus «Utopiaana»
8. oktoober Kristel Saan, performatiivne installatsioon «LAPS»
9. oktoober SKATKA, video «Okasriigike»
10. oktoober Taavi Suisalu, installatsioon «Etüüdid mustas»
11. oktoober Sigrid Viir, fotoinstallatsioon «Ootesaali improvisatsioon»
12. oktoober Flo Kasearu, performance «Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine»
13. oktoober Sten Saarits, heliinstallatsioon «Rambituled»
14. oktoober Eike Eplik, skulptuuriinstallatsioon «Lavastus»
15. oktoober Sven Parker, installatsioon «Valgus suunaga territooriumile»
Algus igal õhtul Teater NO99 kammersaalis kell 17.00. Sissepääs tasuta. Igal õhtul on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist, mis astuvad dialoogi biennaalil esitletava kunstiteosega. Kirjutajateks on kriitikud nii kunsti-, teatri-, kui ka laiemalt kultuuriväljalt: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans.