Allas – vee- ja linnakultuurikeskus vaatega presidendilossile

Viimase poole aasta jooksul on meie põhjanaabrite pealinnas avatud juba kaks uhket merepiiri muutvat ehitist: kevadel saun-restoran Löyly ning 1. septembril vee- ja linnakultuurikeskus Allas Sea Pool. 

Allasest pole võimalik seda märkamata mööduda, sest uus linnakultuurikeskus ehitati põhjanaabrite pealinna magusaimasse paika otse presidendilossi vastu merele. Enne asus seal parkla, nüüd soome arhitektuurile omaselt minimalistlik stiilne puitehitis, mille taga seisab tunnustatud arhitekt Pekka Pakkanen.

Allas on ehitatud muinsuskaitse all olevasse linnaossa, kus kehtivad ranged ehituspiirangud. Tegemist on nn ajutise ehitisega, mille tegutsemiseks on linnalt saadud luba esialgu üheksaks aastaks. Allas on ehitatud merele horisontaalselt hõljuvale alusele. Puit oli keskuse iseloomu ja asukohta silmas pidades igati loomulik materjalivalik. Lisaks tõuseb puitehitis keset kivilinna paremini esile. Keskus tervikuna on veel pooleli, puudu on suurim ja kauneim osa: restoran, kohvik terrassidega ja Läänemere keskus.

Allase idee sai alguse juba kümme aastat tagasi ühe Berliini reggae-klubi ees märgatud välibasseinist. Miks mitte midagi sellist ehitada ka Helsingisse, mõtles Marianne Mäkelä ja kõndis oma ülemuse, kultuuritehase Korjaamo juhi Raoul Grünsteini juurde. Ülejäänu on juba teada. Aga tee praeguse Allaseni oli okkaline. Kuigi linnaametnikele mõte basseinikeskusest meeldis, läks aastaid, enne kui paberid said päriseluks. Esimesed ametlikud load olid laual alles seitse aastat hiljem, ehitustööde planeerimine ja ehitamine algasid 2013. aastal.

Pakkusime: rajada linnahalli merepoolse madalama osa katusele ja ka ruumidesse väliujula ja spaakeskus.

Praeguseks on keskus, mille leiab üles nii presidendilossi, turuplatsi kui ka kaugele paistva vaateratta järgi, külastajatele avatud. «Otsustasime, et avame Allase järk-järgult. Kõigepealt saunad, basseinid ja ajutiselt paviljoni paigutatud restorani. Vaatame, kuidas linnaelanikud ja külalised meid vastu võtavad, sellist asja ei ole ju varem tehtud,» selgitab üks keskuse omanikest, Sophia Ehrnrooth. «Meil polnud kelleltki nõu küsida, kuidas on parem, sest selline ettevõtmine on kogu maailmas ainulaadne. Tagasiside on olnud südantliigutav, meid on lausa kättpidi tänatud, et lõpuks ometi on linnaelanike elutuba valmis saanud.»

Allas on suuri väljakutseid esitav projekt, mille maksumus on praeguseks 10 miljonit eurot. Helsingi linn andis miljoni, suure panuse, umbes 900 000 eurot tegi 400 linnakodanikku ühisrahastusena ja ülejäänu on suuromanike kanda, kelle seas on mitu nimekat soomlast, muuhulgas populaarse kultuuritehase Korjaamo omanik Raoul Grünstein ja filmiprodutsent Markus Selin.

Ehrnrooth rõhutab korduvalt, et tegemist on heaolu- ja naudingukeskusega, kuhu tulles võiks endale ja lähedastele aega võtta. Tegevusest siin puudu ei tule. Pilet maksab üheksa eurot. Allase pindala on 9000 ruutmeetrit, siin on kolm 25-meetrist välibasseini, millest kahe veetemperatuur on 27 kraadi, neist omakorda üks on lastebassein, ülejäänud kahe sügavus on 1,8 meetrit.

«Meie au ja uhkus on ainulaadne põhjaga mereveebassein, kus veetemperatuur on sama mis meres. Selles on erilise tehnoloogilise lahenduse abil puhastatud merevesi. Pean vajalikuks rõhutada, et vesi on puhastatud ja toodud siia Katajanoka teiselt poolelt,» naerab Ehrnrooth. «Kui talvel meri jäätub, on meie juures võimalik jääaugus supelda.»

Ehrnrooth tunneb uhkust ka noorte, ent kogenud merepäästjate üle, kelle ülesanne on ujujaid basseinides kullipilgul jälgida.

Kuigi septembri lõpus on õhutemperatuuri tõttu peamine tõmbenumber sooja veega suur bassein, mis ujujatest tulvil, ja 13-kraadise mereveebasseini vastu tunnevad huvi vaid Postimehe ajakirjanik ja fotograaf, märkavad talvejopedesse mässitud päästjad meid kohe, kui sinna suundume. Muide, 13-kraadises vees ujumine on kogemus, mida soovitame soojalt. Juba 14. oktoobril võib õhtul katsetada ka alastiujumist kuuvalgel, kas soojas või külmemas vees, on ujuja valida. Allases saab ka soome kuulsaima ujuja Jani Sievineni juhendamisel ujuma õppida.

Lisaks on keskuses saunad, merepinnast kõrgemale rajatud päris rannariba ja praegu veel ajutisse paviljoni paigutatud restoran, sest peahoonet alles ehitatakse. Korraga mahub Allasesse 3500 inimest, äriliselt väga headel päevadel jõuab sealt läbi käia 10 000 klienti.

Allase ehitustööd peaksid praeguste plaanide järgi lõppema järgmisel aastal, siis on ka kindel, et uus keskus on avatud 365 päeva aastas. Praegu võetakse päev korraga ja katsetatakse ilmaolusid.

Ehrnroothi enda suur unistus on pakkuda pimedal ja süngel kaamose ajal Allase külalistele varahommikust ujumise võimalust klassikalise muusika saatel. «Mõelda vaid – sa ujud soojas vees, sinu ümber põlevad tuled, eemalt paistab valgustatud linn ja taustaks mängitakse viiulit,» õhkab ta. «Meie kontseptsioon on hea elu ja selle nautimine. Siia juurde kuuluvad ka hea söök ja jook, füüsiline aktiivsus, niisama aja mahavõtmine, olemine. Nüüd on see võimalik, otse siin Helsingi südames.»
 

Veekeskus Allas Sea Pool

• Katajanokanlaituri 2, Helsingi
• Pilet: täiskasvanule 9 eurot, lapsele 6, alla 3-aastased tasuta.

Kolm küsimust

arhitektuuribüroo Must arhitekt Ott Alverile:

Ott Alver. / Jaanus Lensment Foto: /

1. Helsingis on poole aasta jooksul avatud juba kaks merepiiri muutvat linnakultuurikeskust Löyly ja Allas, mida neist arvate? 

Euroopa merelinnade huvi oma veeäärse linnaruumi aktiveerimiseks on viimasel ajal tugevalt aktiveerunud. Seda mõneti taanlaste positiivsete näidete eestkostel, kus Kopenhaageni südalinnas saavad inimesed juba kümmekond aastat puitterrassidelt ujumas käia. Põhjapoolsete linnade selline initsiatiiv on kurioosne, kuna kliima seda just väga ei toeta.

Soomlaste mõlemad mereäärsed ettevõtmised on oma kindla suuna ja mõttega: Löyly on selgelt saunamaailm ja Allas keskendub basseinidele ja ujumisele.

Löyly on arhitektuurselt kindlasti ekstravagantsem ja suudab sellega teistest veeäärsetest ehitistest eristuda. Puidust, tahuline teraskarkassil topeltfassaad ei ole lihtsalt maamärgi pärast tehtud – see aitab hoone privaatseid osasid varjestada ning loob vajadusel väli- ja siseruumi vahele poolsuletud kohti.

Allase kompleks on arhitektuurselt vormilt lihtsam, kuid sealne idee seisnebki ennekõike olemasoleva Katajanoka kaiserva ortogonaalsusega suhestumises. Lisaks on siinkohal loodud ühe hoone asemel terviklik ala, kus merele rajatud puitterrassimaailma kõrval paiknevad esinemiseks loodud välilavad, restoran ning ka suur vaateratas.

Kindlasti tuleb tunnustada Helsingi linna, mis on omalt poolt antud ettevõtmised heaks kiitnud.

2. Mida ette võtta Tallinna merepiiriga?

Tallinna mereäärse ala potentsiaali ei ole praegu kindlasti ära kasutatud. Mõned kodanikualgatused nagu «beetapromenaad» (Linnalabor/Noblessneri sadamalinnak, 2016), «Kai» (Kavakava, 2012) aitavad teemat püstitada, kuid lisaks on tarvis ka suuremate unistuste poole püüelda. Ooperimaja mõte on üks selline näide, mida praegu linnahalli kõrvale pakutakse. Eeskujuna on paljudes teistes merelinnades mõte veeäärsest ooperimajast juba reaalsuseks saanud. Samas ei tohi mereäär jääda monofunktsionaalseks – oluline on piirkonda tuua uusi elanikke, kes seda tegelikult kõige enam tarbiks.

Arhitekt Must pakkus omalt poolt ühe mõtte: rajada linnahalli merepoolse madalama osa katusele ja ka ruumidesse väliujula ja spaakeskus. Võibki öelda, et lihtsalt vee äärde paigutatud kohviku-, sauna-, ujumiskeskusi on juba küllalt tehtud, peaksime leidma rohkem omanäolise mooduse. Linnahalli hoonemaht annab selleks suurepärase võimaluse, luues basseinikompleksile selgepiirilise raami.

3. Kas meie merepiiri kaunimaks/kasulikumaks/linnakodanikule sõbralikumaks ehitamine/loomine on lähiaja reaalsus või pigem mitte?

Mereäärsetes piirkondades (Noblessner, Admiraliteedi basseini äärne) ehitustegevus juba käib, kuid kas sinna rajatav suudab kõige paremini koha võimalusi ära kasutada ja linnale väärtust juurde luua, on omaette küsimus. Linnaplaneerimise mõttes tuleb alati 10, 20, 30 aastat ette mõelda, et kunagi tegelikult ka Tallinn merele avaneks. Pole mõtet rääkida paariaastasest horisondist, muidu pole meil muid valikuid kui ainult kaiäärsed punaseks värvida ja lavkast burgereid müüa. Kardan, et meie pealinna planeerimise puhul saame praegu rääkida pigem lühema perspektiiviga mõttelaadist.

Samas võib viimasel ajal täheldada positiivseid arenguid erakapitalil põhineva arendustegevuse osas. Levima on hakanud arusaam, et avaliku ruumi panustamisel on võimalik lõpuks kaudselt kasu saada. See peakski alati olema win-win-lahendus, mitte et linn kohustab ehitama midagi, mida maa omanik ei suuda kuidagi mõistlikult realiseerida.