Teatris NO99 kestab Artishoki Biennaal 2016, kus osaleb kümme kunstniku ja kümme kriitikut. Postimehe kultuurportaal avaldab kümne päeva jooksul kümne teose kohta iga päev ühe arvustuse. Kunstnik Flo Kasearu performance’it «Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine» arvustab kirjanik Jan Kaus.
Kuule, iga neljas eesti mees!
Tahaks nagu rääkida. Olgugi et hästi ei oska. Ma olen nimelt iga teine eesti mees – tunnete väljendamisega on omasoodu lood. Aga ikkagi tahaks teada, mida sa mõtled, iga neljas eesti mees. Vaata korraks sinna – seal, näed, seal istub üks ilus naine, näha on, et ta on mõnevõrra närvis, sind ta praegu õnneks ei näe. Olgugi et sa oled alati kohal. Nüüd hakkab ta mingit kohtuotsust ette lugema. Sestap tekib pisut nagu kohtusaali tunne, kuigi me ei viibi kohtus, vaid ambivalentses esteetilises ruumis. Kui sa nüüd vaatad teda, tema ilusat naeratust, tema pisut abipaluvat pilku, sest kohtukantseliit kipub samuti olema üks vägivalla vorme, siis ma saan aru – naise ilu jääb alati kättesaamatuks ja see võib tekitada viha, soovi seda ilu kuidagi rikkuda. Kui see institutsionaalne kantseliit püüab allutada tema vaimu, siis püüdsid sina seda murda. Aga tead, iga neljas eesti mees, ikkagi oli see sul üks kergema vastupanu teed minek. Noh, sa ei tahaks ju võita olümpiakulda naiste konkurentsis, või mis? Aga ei, ma ei taha hakata moraali lugema, sest eks minagi oskan teiste inimeste elusid enda omast paremini mõõta ja kuigi ma olen sõnadega osavam kui rusikatega, ei tähenda see, et mõistaksin seetõttu vähem haiget teha. Ma ei hakka siin vehkima vägevate sõnadega nagu «kurjus», kuigi väga tahaks, tahaks jubedalt kasutada sõnu, nagu sina oled kasutanud rusikaid või riista. Tead, naiste ja laste peksmine on tegelikult argus. Umbes nagu anonüümne kommenteerimine. Tead, iga neljas eesti mees, ma muidugi ei tunne su poliitilisi eelistusi ja ma ei räägigi konkreetselt nüüd sinust, aga ikkagi tundub kuidagi imelik, et me kardame paarikümmet pagulast, kui meil oled sina, iga neljas eesti mees, ja sinu nimi on Leegion. Kuule, tegelikult tahaks sind tõesti näha. Kuigi ... ega ei tahaks ka, ma olen tegelikult sama arg kui sina. Õnneks küll mitte samamoodi arg. Aga ikkagi. Kuigi võiks julguse kokku võtta ja ikkagi sulle otsa vaadata. Noh, niisama. Ega ma ei usu, et see midagi muudaks. Eks tuleb arvestada võimalusega, et sa külvad edasi ja teised lõikavad. Aga tead, kuna sind ma ei näe, vaid näen seda ilusat naist, siis vaatangi hoopis teda. Vaatan läbi selle kohutava tekstiseina, mis püüab matta tema isiklikku minevikku anonüümsete mõistete laviini alla. Vaatan ja näen, et ta on ikka veel alles ja ta on jätkuvalt ilus ja minust ei tohi kunagi saada igat neljandat eesti meest.
V Artishoki Biennaali kava
Algus igal õhtul Teater NO99 kammersaalis kell 17.00. Sissepääs tasuta. Igal õhtul on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist, mis astuvad dialoogi biennaalil esitletava kunstiteosega. Kirjutajateks on kriitikud nii kunsti-, teatri-, kui ka laiemalt kultuuriväljalt: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans.