Alvar Loog: tänavune Nobel on paleepööre kirjandusmaailmas

Bob Dylan

FOTO: AFP

Just mõtlesin ükspäev Dylani peale ning tõdesin kurbusega, et järgmine kord, kui ma tema nime ülduudistes näen, on selle põhjused ilmselt mitte loomingulised, vaid bioloogilised. Mida veel soovida 75-aastaselt mehelt või 75-aastasele mehele? Nüüd siis Nobeli kirjanduspreemia!

See on suur võit mitte üksnes Bob Dylani ning tema talendi ja loomingu austajate jaoks, vaid peaaegu paleepöörde mastaabiga sündmus kirjandusmaailmas laiemalt.

Sest Dylani pärgamine sedavõrd prestiižse ja akadeemilise auhinnaga tähendab ei midagi rohkemat ega vähemat kui popkultuuri parimate ilmingute – mida Dylani looming enesest kujutab – kuulutamist kõrgkultuuriks.

Teisalt on see valik väga rahvalik: maailma tähtsaima kirjanduspreemia sai looja, kelle loomingut tunnevad ja armastavad mitte vähesed väljavalitud, vaid sajad miljonid inimesed üle kogu maailma. Dylan pole mitte üksnes geniaalsete lugude looja, vaid autor, kelle isik ja looming on mõjutanud lugematute miljonite inimeste elu.

Kusjuures minul on esteedina iseäranis hea meel, et ta sai mitte Nobeli rahu-, vaid kirjanduspreemia, ehkki aastakümnete jooksul on teda soovmõtlemise ja kuulujuttude tasandil paari pandud pigem esimesega.

Samas olen juba aastaid arvanud, et Nobeli kirjandusauhinnal oli ajaga kaasas käimiseks Dylanit vaja rohkem kui Dylanil seda auhinda. Aastaid on selles valguses räägitud ka Leonard Coheni võimalustest, kui Dylani auhindamine nullis Coheni sünniaastat ning auhinna määramise konjunktuurseid asjaolusid arvesse võttes tema võimalused ilmselt jäädavalt. Ehk oleks selles liinis aastate pärast järgmine Bono või Morrissey?

Tagasi üles