:format(webp)/nginx/o/2020/04/02/13037732t1h8542.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2300615t1ha993.jpg)
Hüva uudis, et Rootsi Akadeemia on kõrvad lahti teinud ning päramise poolsajandi ühe nimekama laulumeistri nimelt poeedina parnassile tõstnud.
Karl Martin Sinijärv: Dylani tekstid on hea kirjandus (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laulutekstid on väljaspool Eestit enamasti paras kräpp, aga erandid on seda edevamad. Dylan on muidugi eriti käreda ütlemisega kuju ka, võiks meeldida isegi Donald Trumpile. Lisaks on ta juut ja küllap siis ka illuminaat, nii et sobib nii anti-establishment'ile kui establishment'ile.
Kui nüüd kogu Dylan algusest peale mitte niivõrd läbi kuulata kui läbi lugeda, saab vaieldamatult hea tüki head kirjandust, mis erinevalt suurest osast suurepärasest poeesiast pole kunagi varju jäänud, vaid end valjult kuulutanud ja kuulama sundinud.
Küllap võib olla kindel, et kes ka Bob Dylanit kuulanud pole, on teda kindlasti kuulnud või vähemalt temast kuulnud. Üks New Yorgi taksojuht – või oli see nüüd politseinik – väidetavalt ei olla olnud Bob Dylanist kuulnud. Dylan tegi talle muidugi uut ja vana. Ja nüüd on kõik sellest politseinikust – või oli see ikkagi taksojuht – kuulnud.
Ma ise pole tollest kõige heroilisema ajastu Dylanist, kuuekümnendate keskpaiga krestomaatilistest plaatidest kunagi liiga palju pidanud, pigem sellistest veidi hilisematest ja varjujäänumaist nagu «Infidels» või isegi «Modern times», aga vaieldamatult kehtestas Dylan end just kuuekümnendatel niivõrd märgilisena, et pärast seda on ta võinud teha ja teinudki mida iganes. Igatahes parem valik kui vait jääda või ära surra. Mida on mitmed samuti teinud.
Teeb rõõmu, et Nobeli auhind muutus üleöö hoopis rokenrollimaks, jääb vaid loota, et ei hakata vana hea poliitilise korrektsuse huvides mingeid ühepäevaseid roppsuuröökureid tunnustama, ikka äge pagas peab taga olema. Leidku nüüd näiteks Leonard Cohen üles.
Tuleb muidugi nentida, et kui rokenroll peakski uus paradigma olema, siis on väikestel keeltel vähe lootust. Sest kui parim luule on peaaegu tõlkimatu, siis parim lauldav luule on seda täielikult. Mis siis. Palju õnne igatahes, ei hakka veebist vaatamagi, mida ülbet vastne laureaat juba asjast arvanud on.