Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/10/13/5952361t1hd77f.jpg)
1990. Lootustandva ansambli Alice In Chains debüütalbumit «Facelift» hakkab produtseerima Dave Jerden, kes oli just teinud Jane’s Addictioni plaadid. Neist «Ritual de lo Habitual» polnud isegi veel väljas, kuid Alice said seda kuulata ja see avaldas neile sügavat muljet. Jane’s Addiction oli bänd, mis ameeriklastele ei tohtinuks just väga meeldida, kuna ameeriklased ei viitsi eriti mõista kunstipärast rokki, ja ega nii väga ei meeldinudki.
Oli ka Guns N’ Rosesi aeg, kus otsiti peenikese häälega lauljaid, Alice’i Layne Staley oli aga bluusilik ja pealegi jäljendas bändi mootor, kitarrist Jerry Cantrell, kelle ema surm lugusid mõjutas, Black Sabbathi Tony Iommit. Trummisaundi eest vastutav Sean Kinney peaaegu ei olekski plaadil mänginud, sest ta käsi oli kipsis ja asendama kavatseti kutsuda Mother Love Bone’i trummar, Jerden aga ütles, et ole nüüd mees, mees. Plaadikaanel tehakse facelift’i bassimängija Mike Starrile.