Artishoki Biennaal. Kohtuvad kunstnik Sten Saarits ja kriitik Marika Agu

Sten Saarits, «RAMBITULED» Heliinstallatsioon, kuus ruuporkõlarit, üks madalsageduskõlar Foto: Artishoki Biennaal

Teatris NO99 kestab Artishoki Biennaal 2016, kus osaleb kümme kunstniku ja kümme kriitikut. Postimehe kultuurportaal avaldab kümne päeva jooksul kümne teose kohta iga päev ühe arvustuse. Kunstnik Sten Saaritsa heliinstallatsiooni «Rambituled»» arvustab kriitik Marika Agu.

Sten Saaritsa tööd on mulle alati tundunud kuidagi varaküpsed. Justkui liiga otseviitavad ja loogilised, need oleks nagu arvuti genereeritud. Seda saan ma öelda ainult kriitiku jultumusest tulenedes. Kuid tõepoolest – need on väljapeetud kontseptsiooniga ja oma vormilt täpsed. Peamiselt kasutab Saarits oma töödes materjalina heli, mis on ise füüsilise vormita, kuid vajab kandeallikat. Biennaalile on ta esitanud teose «Rambituled», mis seisneb ruuporkõlarite edastavatel ingliskeelsetel pöördumistel. Saaritsa lavaseades on tajutav ka teatud pinevus, mis ennustab mingisugust dramaturgilist pööret või lausa traagikat, kuigi pealtnäha püsib eksponeeritav muutumatuna. See tuleneb madalasageduslikust infrahelist, mis tekitab artikuleerimatu ebamugavustunde.

Esmamuljel võtsin seda teost huumoriga, kuna tundus, et kunstnik on personifitseerinud kujuteldavad kunstiteosed ja andnud neile inimhääle. Mu silme ette kangastus hoomamatu muuseum hiigelsuurte näitusesaalidega á la Louvre, kus tuhanded maalid võitlevad külastaja tähelepanu pärast: «Kas sa vaataksid mind?» - «Ei, hoopis mind!!».

Külastajat pommitatakse igast võimalikust küljest, aga ta ei kuule midagi, tal on kõrvaklapid peas ja ta võtab taskust välja hoopis telefoni, et selfit teha. Nii käitubki blaseerunud inimene, kel on informatsiooni üledoos. Kunstiteost tervikuna käsitledes, viitabki kunstnik keskendumisvõime langusele. Seda tendentsi kirjeldas saksa sotsioloog Georg Simmel juba 20. sajandi alguses, hinnates linnastumise mõjusid inimese elukvaliteedile. Lõpmatu infovoog tingib kaastundetuse – seda mitte ainult teiste inimeste, vaid ka ümbritseva keskkonna vastu. Selle tulemusena on ainus eksisteerimise viis ükskõiksuse kultiveerimine. Hinnates informatsiooni hulka, millega iga päev oleme sunnitud ümber käima, võib inimest pidada justkui kõigusoojaseks konnaks, kes hoolimata tulitavast temperatuurist ikka veel veest välja ei hüppa.

V Artishoki Biennaali kava

•         6. oktoober          Elis Saareväli, installatsioon «Küllaltki hästi»
•         7. oktoober          Andres Lõo, etendus «Utopiaana»
•         8. oktoober          Kristel Saan, performatiivne installatsioon «LAPS»
•         9. oktoober          SKATKA, video «Okasriigike»
•         10. oktoober        Taavi Suisalu, installatsioon «Etüüdid mustas»
•         11. oktoober        Sigrid Viir, fotoinstallatsioon «Ootesaali improvisatsioon»
•         12. oktoober        Flo Kasearu, performance «Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine»
•         13. oktoober        Sten Saarits, heliinstallatsioon «Rambituled»
•         14. oktoober        Eike Eplik, skulptuuriinstallatsioon «Lavastus»
•         15. oktoober        Sven Parker, installatsioon «Valgus suunaga territooriumile»

Algus igal õhtul Teater NO99 kammersaalis kell 17.00. Sissepääs tasuta. Igal õhtul on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist, mis astuvad dialoogi biennaalil esitletava kunstiteosega. Kirjutajateks on kriitikud nii kunsti-, teatri-, kui ka laiemalt kultuuriväljalt: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans.