Immo Mihkelson: Dylan on elav klassik

Bob Dylan ja Barack Obama

FOTO: Charles Dharapak/AP

Nüüd on see käes! Lõpuks ometi! Täiesti ametlik! Laulja Bob Dylan sai kaela elava klassiku sildikese, kuid seda (peaaegu) mitte muusikuna, vaid poeedina, luuletajana, sõnameistrina. Nüüd on ta auväärselt samas reas paljude suurte meie aja ja meie lähiaja kirjanikega.

Kui see oli kellelegi üllatus, siis mitte mulle, ja veel väga paljudele. Üllatav on ainult see, et seesugune tunnustamine nii kaua aega võttis. Vihjeid, et Dylan Thomase järgi endale lauljanime võtnud ameeriklane on arvatavasti olnud luuletajana nobelistide vaekausil kaalumisel, on siin ja seal vilksanud juba mõnda aega.

Mõttetu on hakata üle kordama tema kui laulja kohta aja jooksul kõlanud kiiduhüüatusi ning sama sisutühi näib seinale panduna pikk nimekiri muusikasfääris talle osaks saanud tunnustusest. Populaarkultuur ja ka muusikakultuur on Dylani artistikarjääri vältel – see tähendab 1960ndate algusest alates – salakavalalt läbi põimunud meelelahutuse ja kommertshuvidega ning ta on jõuga torgatud inimeste privaatsesse sfääri sellisel moel, et tõrjehoiaku tekkimine on loomulik.

Igapäevaelus väljendub see muu hulgas ka imestamises, et üks muusikaliselt harimatu laulumees sellest «odavast» ja «madalast» kultuuriregioonist äkki saab tunnustatud moel, mis varem on osaks saanud tähtsalt kultuursetele ja tarkadele meestele ning naistele.

Bob Dylani laulud, nende sõnad ja sõnumid on mõjutanud tohutut hulka inimesi otse ja kaudselt, ta suutis naelutada ning pani kuulama ja mõtlema.

Ma usun, et näiteks ameti üle andnud president Toomas Hendrik Ilves, kelle muusikahuvi on praegu taas luubi all, ei imestanud Dylani-uudist kuuldes. Tõenäoselt pidas ta seda loomulikuks, sest tema kasvas üles «varesehäälega mehe» laulude külvatud seemnetest võrsunud muusikuid kuulates. Erinevalt nendest meie seas, kes 60–70–80ndatel elasid raudse eesriide taga ja keda vormis teine ümbrus ja olustik. Aus oleks tunnistada, et me ei saa võib-olla enda ümber päris kõigest päriselt aru.

Bob Dylani laulud, õigemini nende sõnad ja sõnumid on mõjutanud tohutut hulka inimesi otse ja kaudselt. Tõenäoselt ei oska keegi ütelda lühidalt ja täpselt ja õigesti, millest need tema tekstid ikkagi rääkisid ning millist sõnumit edastasid. Pealegi on ta teinud kunstnikuna mitmesuguseid pöördeid ja läbinud etappe, mille ühisnimetaja nimetamine ei kipu kuidagi õnnestuma. Aga Dylan suutis naelutada tähelepanu endale ning pani inimesi kuulama ja mõtlema.

Nendest lauludest saadud vihjete kaudu õppisid paljud inimesed midagi maailma ja teiste inimeste kohta, varjukülje ja valguse koosmõjust. Nagu viirus levis sarnase väljendamise soov ka teistesse keeltesse peale ameerika-inglise.

Uue kirjandusnobelisti nimetamine on loonud uudse olukorra, kus pole võimalik minna raamatukauplusse ja osta sealt tutvumiseks mõnd tema raamatut. Pigem tuleks läbi astuda plaadiosakonnast ja tõdeda pettumusega, et need mõned ühikud, mis seal saada on, ei kõnele kuigi palju.

Lähipäevadel pakuvad fännid Spotify ja teiste võrgustike kaudu loendamatul hulgal playlist’e Bob Dylani lauludega, mille läbikuulamiseks kuluks aega kuude kaupa. Võib lugeda mõnda ingliskeelset kogumikku tema laulutekstidega, aga see oleks sama, kui üritada fotolt lillelõhna tabada. See sõna elustub ainult koos lauluga.

Kui saate, püüdke vaadata Martin Scorcese tehtud portreefilmi Bob Dylanist sarjas «American Masters». See aitab teid veidi lähemale.

Teile kinnitatakse, et Dylani loomingu lumm on olemas, aga sellele ei pääse niisama lihtsalt ligi. Täpseid arve pole võimalik teada, kuid võib oletada, et uue kirjandusnobelisti loomingu eri vanuses austajaid on maailmas rohkem kui ühegi teise varasema väljakuulutatud nime puhul.

Olukord on äärmiselt põnev ning avatud on uus uks. See on sõna, mis on ühtaegu nii massides kui ka peaaegu tabamatu. Juurestik on hargnenud kaugele ja sügavale, kuid ta jääb pealispinna alla. Ühed teavad, milles asi, ja teised imestavad.

Tagasi üles