/nginx/o/2016/10/14/5957699t1he18a.jpg)
Teatris NO99 kestab Artishoki Biennaal 2016, kus osaleb kümme kunstniku ja kümme kriitikut. Postimehe kultuurportaal avaldab kümne päeva jooksul kümne teose kohta iga päev ühe arvustuse. Kunstnik Eike Epliku skulptuuriinstallatsiooni «Lavastus» arvustab kuraator ja kunstikriitik Hanno Soans.
Topeltteatraalsus ja vaataja keha
Teater kui raam teeb oma töö. Seega jagunevad kõik siinsed taiesed staatilisteks ja ajalisteks teravamalt kui galeriis. Eike Epliku «Lavastus» toimib klassikalise installatsioonina, ent on eksponeeritud teatrikeskkonnas, ulatumas vaataja kehalist kohalolu rõhutavate või suisa illustreerivate elementidena «lavalt» parterisse ja tagasi.
Siinkohal tasub kõigepealt meenutada, kuidas ajaline aspekt – mida ameerika kunstikriitik Michael Fried kutsus möödunud sajandi 60ndail minimalistide näitel ruumi teatraliseerituseks – tuleb mängu vaataja puhul, kes ruumist erinevaid vaateid enesesse imades loob tervikpildi teosest mitte korraga, nii nagu see oli omane kujuteldavale modernistlikule näidisteosele, vaid läbi ajalise progressiooni, läbi kogemuskestvuse, fenomenoloogiliselt.
Hoolimata sellest, et Fried ja toonased modernistid mõistsid selle tekkinud installatsiooniruumi ja kogemuse kohe hukka kui ebapuhtalt sünteetilise ning lavastusliku, mis olla kujutavale kunstile loomult võõras, näitab ajaloo iroonia seda, et sellest inimkogemusega pipardatud teatraalsest ruumist on viimase viiekümne aasta jooksul saanud kaasaegse kunsti meinstriimi üks vältimatuid dominante.
/nginx/o/2016/10/14/5957705t1h5854.jpg)
Epliku teos oleks teatraalne ka siis, kui me teatri tema ümbert sootuks ära koristaksime. Enamik teisi siinseid teoseid samamoodi. Niipalju siis teatraalsusest kui kaasaegse kunsti teadvustamatust. Samas on detailsemal vaatlusel just Epliku sürreaalse fragmendiesteetikaga flirtival tööl mingi dramaturgiline ja autoriintensioonis selgesti mõtestatud ühisosa teatriga. Teatri atribuudid on siin detailide sees – teater ja inimene, teater versus inimene.
Justkui mingist klassikalise Kreeka skulptuuri õppevahendist laenatud antiikse hobusepea lakast kasvavad välja graatsilised käed. Justnagu teatrisaali põrandasse vajunud hobust ühendavad nöörid mingi stafaažiga, milles kipsdraperii varjus oleks nagu riidest läbi kumamas vankrijuhi keha ja pea.
Kui need lõhutud kipselemendid viitavad varjamatult traagilisele elutunnetusele, siis omamoodi juhusekoomikat ja vabade assotsiatsioonide käest kadunud mängu peegeldavad stafaaži ülejäänud, juhuslikuna mõjuvad osad: väike kollane kardin, jõulukuuse roheline haruline jalg, pesapallikurikas, blondi paruka kiharad, põrandaliistud.
See ilmselget ebapüsivustunnet kandev kompositsioon laenab installatsioonile sisemist dünaamilisust ja paneb meid, kes me samas oleme silmitsi seismas teatri mõjusfääris muteeruvate portselanist «lihakäntsudega», taas mõtlema mängu kui kõige kunstilise aluse peale.
V Artishoki Biennaali kava
Algus igal õhtul Teater NO99 kammersaalis kell 17.00. Sissepääs tasuta. Igal õhtul on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist, mis astuvad dialoogi biennaalil esitletava kunstiteosega. Kirjutajateks on kriitikud nii kunsti-, teatri-, kui ka laiemalt kultuuriväljalt: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans.
:format(webp)/nginx/o/2022/01/07/14297418t1h14d3.jpg)