Artishoki Biennaal. Kunstniku ja filosoofi kohtumine

Sven Parkeri installatsioon «Valgus suunaga territooriumile»

FOTO: Artishoki Biennaal

Teatris NO99 lõpeb laupäeval Artishoki Biennaal 2016, kus osaleb kümme kunstniku ja kümme kriitikut. Postimehe kultuurportaal avaldab kümne päeva jooksul kümne teose kohta iga päev ühe arvustuse. Kunstnik Sven Parkeri installatsiooni «Valgus suunaga territooriumile» arvustab arhitektuurimõtestaja ja filosoof Eik Hermann.

Douglas Couplandi 1995. aasta romaanis «Microserfs» läheb Microsoftis programmeerijana töötav peategelane ühel päeval raamatukokku, et laenutada raamatuid kiirteede ehitamise kohta. Avastades, et neid on väga vähe, nendib ta imestunult: «Iseenesest võiks ju eeldada, et meil võiks olla terveid staadioneid, mis on pühendatud kiirteede kummardamisele, arvestades, kui suurt rolli need meie kultuuris mängivad. Aga ei. Tühjus. Pakun, et me kompenseerime seda mineviku puudujääki praegu Infobahni – infokiirtee – ülehaipimise abil.» Hiljem reageerib teine tegelane (nimega Ethan) uudiskaadritele Los Angelese maavärinas kahjustada saanud infrastruktuuriobjektidest nutmapuhkemisega. «Ühte eriti laastatud viadukti nähes ütles ta mulle: ”Mu esimene kohting oli selle mahasõidutee kõrval – me istusime teetammil ja vaatasime, kuidas autod mööda sõidavad.» Igal juhul tegi see pilt meid kõiki väga kurvaks: hiilgav infrastruktuur varemetes, nagu sandistunud titaan. Sõime hommikust, lehitsesime «Maanteeprojekteerimise käsiraamatut» (1975) ja vaatasime kokku kukkunud struktuure.»

***

Kui me midagi tajume, siis seeläbi, et me asjastame selle, toome «peo peale». Midagi, mis jääb meie ümber (näiteks ruumi), on raske tajuda, sest miski libiseb siin alati selja taha ja hoomamise alt ning pihkude vahelt.

Kas infrastruktuuri saab tajuda? Kui oleme silmitsi infrastruktuuriobjektiga, siis ta tundub asjana. Kuid see on alati ainult üks tükk millestki laiemast ja hoomamatust. Pigem on infrastruktuur miski, mis alati ümbritseb, millest ei pääse ja mis saab eksisteerida vaid mudelina meie peades, ettekujutusena. Või enamasti teda meie jaoks üldse ei eksisteerigi.

***

Oleme harjunud mõtlema võimust kui üksikute väljavalitud privilegeeritud inimeste privileegist või siis millestki, mis asub kindlate tunnustega inimeste klassi käes. Hiljem on selle kõrvale tulnud võimalus mõtelda võimust kui võrgustikulisest nähtusest, mis sünnib paljude väikeste inimeste väikeste tegude koostoimes. Aga kas asjadel saab võimu olla?

«Kõigepealt me vormime oma ehitisi; seejärel vormivad nemad meid,» ütles Winston Churchill. Kui võimu määratleda mõjutaja ja vormijana, siis on asjade mõjuvõim meie üle vaieldamatu.

Selle peale saab siiski veel öelda, et asjad kannavad endas ikka vaid seda mõjutust, mille võimulolijad on neisse pannud: asjadel endil ju ei ole tahet. Kuid õigupoolest on asjadel tahe olemas küll, kuigi ehk kaudsemalt. Nad ei ole nõus igal viisil koos püsima ja toimima: nad avaldavad vastupanu. Ning kui me soovime, et nad meid teeniksid, peame me nendega arvestama ja nende eest hoolt kandma.

***

Mingis mõttes oleme me kõik teetöölised. Ehitame, teenindame ja tarbime seda võrgustikku, mille puhul on järjest ebaselgem, kas meie juhime seda või see meid.

Brutaalne tee-ehitus teatrisaalis, õrnas ja hapras kõrgkultuuri kantsis – kas pole kohatu? Võib-olla mitte. On ju võimustki hakatud rääkima kui teatrist, nimetama poliitilisi debatte teatrietendusteks. Ja mida muud ongi poliitikutel teha, kui tegelik võim asub mujal? Miks mitte siis tuua üheks õhtuks lavale ka tegelik, tumm võim oma operaatoritega (ja ma ei pea silmas ainult teetöölisi)?

V Artishoki Biennaali kava

  • 6. oktoober         Elis Saareväli, installatsioon «Küllaltki hästi»
  • 7. oktoober         Andres Lõo, etendus «Utopiaana»
  • 8. oktoober         Kristel Saan, performatiivne installatsioon «LAPS»
  • 9. oktoober         SKATKA, video «Okasriigike»
  • 10. oktoober       Taavi Suisalu, installatsioon «Etüüdid mustas»
  • 11. oktoober       Sigrid Viir, fotoinstallatsioon «Ootesaali improvisatsioon»
  • 12. oktoober       Flo Kasearu, performance «Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine»
  • 13. oktoober       Sten Saarits, heliinstallatsioon «Rambituled»
  • 14. oktoober     Eike Eplik, skulptuuriinstallatsioon «Lavastus»
  • 15. oktoober       Sven Parker, installatsioon «Valgus suunaga territooriumile»

Algus igal õhtul Teater NO99 kammersaalis kell 17.00. Sissepääs tasuta. Igal õhtul on võimalik lugeda ka kümmet kunstikirjutist, mis astuvad dialoogi biennaalil esitletava kunstiteosega. Kirjutajateks on kriitikud nii kunsti-, teatri-, kui ka laiemalt kultuuriväljalt: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans.

Tagasi üles