Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)
/nginx/o/2016/10/17/5966173t1he0af.jpg)
Mis juhtub, kui naine ärkab hommikul oma voodis, silmavärv laiali ja peokleit poolenisti valla kistud, ning avastab enda kõrvalt vaikselt kõhuli noriseva tundmatu mehe? Kui naine on 21, siis ilmselt üritab ta tülikast elemendist kiiresti vabaneda; kui ta on 41, siis ilmselt katsetab, kas see soe inimkeha on ehk kuidagi tema ellu integreeritav.
Inimestest, kes tegelikult ei igatse enam suurt muud kui keskmist enam-vähem õnnelikku elu, kõneleb Mart Kivastiku uus linateos «Õnn tuleb magades». Film ise on üsna pretensioonitu: peaosatäitjad, apteekrina leiba teeniv Viivi (Katariina Unt) ja maamõõtja Andres (Ivo Uukkivi) teevad neile omaselt head rollisooritused. Natuke saab nalja ka ja dialoogid ei ole tegelikult nii ebaloomulikud kui eesti filmides tavaks.