Lugu sellest, kuidas rulatatavad väikevormid endale kohta otsisid

Väikevormid Eduard Vilde väljakul Foto: Silver Liiberg

2015. aasta sügisel valmisid Eesti Rulaliidul koostöös Nordecon Betooniga eksperimentaalsed arhitektuuri väikevormid, millele on nii ajutist kui permanentset kasutust Tallinna kesklinnas ja Põhja-Tallinna linnaosas siiani otsitud. See heategevuslik protsess on osutunud aga planeeritust komplitseeritumaks, hõlmates endas eelkõige poliitikat, linnaplaneerimist, muinsuskaitset ja teisi bürokraatlikke konventsionaalsusi

Paraku kipub Tallinna linn kogu ettevõtmise juures ära unustama, miks ja kelle nimel seda tehakse: pärssides uudset noorte vabaaja veetmise võimaluse teket, mille võtmesõnaks on sotsiaalne kapital.

Möödunud aasta alguses otsustas grupp Riia arhitekte koostöös Tallinna arhitektide ja rulatajatega produtseerida Tallinna Arhitektuuribiennaali raames satelliitprojektina epohhiloova urbaanse linnaruumiprojekti (provokatiivne ja proaktiivne), mille eesmärk oli sekkuda miljööväärtuslikku vanalinna ruumi, transformeerides Eduard Vilde monumendi esise väljaku 21. sajandi urbanistliku linnaspordi viljelemise alaks. Väikevormide autorid on Silver Liiberg (Eesti Rulaliit), Kristaps Kleinbergs, Gunita Kulikovska ja Helvijs Savickis rühmitusest MANUAL: Urban Sports & Architecture.

Seda kõike planeeriti teha ajutise linnaruumi sekkumisena, mis peale nädalast kasutamist vanalinnast teisaldatud oleks. Paraku ei leitud aga linnaametnike ja asutustega ühtset keelt, mida forsseeris ka hilissügisene Eesti kliima, seega otsustati projekt tallele jätta. Kogu selle protsessi vahel sündis aga Eesti Rulaliit, kes betoonist väikevormidele koha leidmise enda kanda võttis.

Eesti kultuuriruumis on kombeks lahterdada kõik väikevormid ja installatsioonid, mis on disainitud tänavaspordi tarbeks, millegipärast skatepargiks ehk rulapargiks, kuigi nagu ka väikevormide nimi ütleb, on tegemist hoopis millegi muuga. Neid arhitektuurseid vorme ei kasuta mitte ainult rulatajad, vaid kõikide tänavaspordi distsipliinide harrastajatele lisaks ka lapsed, kes vastavalt isiklikule loomingulisele lähenemisele objektides mängulist funktsiooni leiavad.

Küsimus on selles, miks see nii on ja kas seda triviaalset dogmat saab kohalike omavalitsuste mentaliteedis kuidagi muuta? Vastus on jah, saab küll. Tuleb rohkem valdkondadevahelisi huvigruppe tänavaspordi väljakute  planeerimisse kaasata ja koostööd teha, millest võidab linna tervik kui organism. Kui kiigata korraks Helsingisse, kus tänavaspordi väljakuid disainitakse kui esteetilisi linnaruumi homogeenseid osasid (Janne Saario), mitte kui eraldiseisvaid nurgataguseid monumente, mille praktikat tihtipeale Eestis rakendataske, võib julgelt öelda, et elame totaalselt erinevates maailmades.

Käesoleva aasta kevadel tehti Tallinna linnale ettepanek paigaldada betoonist väikevormid Tallinna lauluväljaku endisele tänavaspordi platsile, sest kesklinnas sh. Põhja-Tallinnas lihtsalt puudusid sel hetkel vakantsed asfalteeritud avalikud väljakud. Olenemata sellest, et väljakul paiknes algupäraselt edukalt toimiv tänavaspordi park (likvideeriti 2014), oli väljakut manageeriv SA Tallinna Lauluväljak ettepanekule põhimõtteliselt vastu, sest plaanis oli väljakut kommertslikel rendieesmärkidel kasutada. Samuti häiris sihtasutuse juhte asjalolu, et väikevormid võivad Õllesummeri ja teiste ürituste rentnike müügiala segada, kuigi väikevormide kõrgus jääb vahemikku 0,5-0,7 m. Siinkohal tuleb ka mainida, et kogu see läbirääkimiste protsess kestis neli kuud, mille lõpptulemus oli paraku null.

Vakantsete ja asfalteeritud väljakute problemaatika on pealinna eelpool mainitud kahe linnaosa kontekstis sümptomaatiline, mille stsenaariumid liigituvad jämedalt analüüsides peamiselt kahte leeri. Esimene leer kujutab endast stagneerunud ja kehva pinnasekattega väljakuid ja parke, kus pole võimalik tänavaspordi distsipliine harrastada. Teine leer keskendub peamiselt kapitalistlikule linnaplaneerimise mudelile, mille väljundiks on kas mega-autoparklad või kinnisvara uusarendused.

Loomulikult pole see ainult Tallinna probleem, vaid paljude Euroopa linnade globaliseeruv probleem, mille praktika hakkab vaikselt alles maarjamaale integreeruma. Kuigi Londonisse tekkisid esimesed betoonist tänavaspordi maastikud juba 70ndate alguses (Southbank http://www.llsb.com/ ja Stockwell Green – https://friendsofstockwellskatepark.com/), on pidanud kohalik tänavaspordi kogukond nende kohtade püsima jäämise ja kestlikkuse eest nii linna kui arendajatega järjepidevalt võitlema. Southbanki rulatajate kogukonna võitlusest Londoni avaliku ruumi korraldajatega on kirjutatud isegi magistritöö (LONG LIVE SOUTHBANK: An Exploration into the Skateboard Community’s Relevance to Public Space Governance in London. Stuart Maclure, 2016). Selline linnaplaneerimise mudel aitab kaasa küll linnaruumi tihendamisele (Üleriigiline Planeering Eesti 2030+), mis on möödapääsmatu, kuid teeb seda kõike ühise nimetajana noorte inimeste ja kogukondade linnaruumi arvelt.

Augusti alguses õnnestus Eesti Rulaliidul sõlmida kokkulepe Põhja-Tallinna linnaosavalitsusega, kes korraldas betoonist väikevormide paigaldamise ideele kohalikke elanikke kaasava rahvahääletuse. Siinkohal tuleb täiendada, et Kolde pst. värskelt asfalteeritud tulevane Pelgulinna esindusväljak valmis alles selle aasta augustis, seega polnud võimalik varem ettepanekut esitada.

See asukoht on alates esimesest päevast kõiki Tallinna rulatajaid enda sileda pinnase ja ideaalse asukohaga (läheduses poed, kohvik, meri ja park) köitnud, mis antud hetkel on ainus sobilik koht selles piirkonnas. Eesti Rulaliidu ettepanekut tutvustav projekt koos visuaalse ja tehnilise materjaliga ilmus nii Tallinna kodulehel kui Põhja-Tallinna Facebooki ja Pelgulinna elanike viietuhande liikmega Facebooki grupis, pälvides arvestatavat positiivset kõneainet ja tähelepanu. Demokraatlikule rahvahääletusele omaselt oodati vastu- ja poolt kommentaare/e-kirju linnaosasse kuni 6. oktoobrini, peale mida analüüsitakse argumente ja tehakse peagi lõplik otsus.