12 filmi, mis võistlevad PÖFFil peaauhinna pärast

Tiit Tuumalu
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pavel Lungini film «Padaemand» avab võistlusprogrammi.
Pavel Lungini film «Padaemand» avab võistlusprogrammi. Foto: Kaader filmist

Pimedate Ööde filmifestival avalikustas need 12 filmi, mis hakkavad kandideerima festivali grand prix’le.

Esimest korda PÖFFi ajaloos on tegemist ainult maailma- või rahvusvaheliste esilinastustega. Geograafiliselt domineerivad Euroopa riigid, esindatud on veel Venemaa, Iraan, Iisrael, Filipiinid ja Lõuna-Korea. Vaid üks kaheteistkümnest lavastajast - Narges Abyar - on naine. Enamik on juba võitnud tunnustust rahvusvahelistelt festivalidelt. 

Põhivõistlusprogrammi avab nimeka vene režissööri Pavel Lungini uus film «Padaemand».

PÖFFi juht Tiina Lokk tõstis pressiteate vahendusel esile linastuvate filmide värskust ja tõdes, et ka nende kunstiline tase on ühtlustunud. «Tegu on väga tugevate, küpsete autorite loominguga,» ütles ta.

Põhivõistlusprogrammi hindava rahvusvahelise žürii koosseisu avalikustab PÖFF järgmisel nädalal.

«Hingus»

Režissöör Narges Abyar

Iraan

Väike uudishimulik ja leidlik tüdruk Bahar ei lase ennast morjendada ümbritsevast kurvast poliitilisest ja sotsiaalsest reaalsusest. Seda aitavad tal seedida loendamatud raamatud, mida tüdruk vääramatult loeb, vaatamata islami koodeksile, mis naissoole seda keelab. Narges Abyari vastupandamatult südamlik ja poeetiline film jälgib Iraani lähiajalugu – revolutsiooni ja sellele järgnenud pikka verist sõda naaberriigi Iraagiga – ootamatust perspektiivist ehk uudishimulikult maailma avastava ja sellest vaimustuda sooviva lapse silmade kaudu. (PÖFFi tutvustusest.)

«Idapoolne bisnis»

Režissöör Igor Cobileanski

Rumeenia

Igor Cobileanski teine pikk film on tragikoomiline road-movie kahest Moldova mehest, kes otsustavad oma nigelaid majanduslikke väljavaateid parandada moraalselt ja seaduslikult küsitavate skeemide abil. Akadeemilist laulmist õppinud õrna hingega romantik Marian ja joodikust pätt Petro on moraalsed vastandid, keda lähendab kitsikus. Meeste «äriplaan» ja unistused paremast homsest viivad neid teekonnale läbi majanduslikust paigalseisust räsitud riigi, kus suur osa ühiskonnast näib ausale tööle ja läbipaistvatele tehingutele eelistavat petuskeeme ja korruptsiooni. (PÖFFi tutvustusest.)

«Kodulävel»

Režissöör Eduard Cortés

Hispaania

See oma kodumaal juba suurt vaatajate ja ka kriitikute menu nautinud suurejooneline draama räägib Hispaanias majanduskriisi järel levinud kurvast nähtusest, kus majanduslikesse raskustesse sattunud pered oma kodust pankade survel välja tõstetakse. Ootamatu kunstilise lahendusena on filmi põimitud aga muusikalised vahepalad, kus karakterid oma tundeid laulu ja tantsuga väljendavad. See muudab loo traagilisele teemale vaatamata kohati operetlikult mänglevaks ning suurendab lootustunnet, et kõik kriisid on solidaarsuse suurenedes ületatavad. (PÖFFi tutvustusest.)

«Liinid»

Režissöör Vassilis Mazomenos

Kreeka

Vormilt kõige eksperimentaalsem põhivõistlusprogrammi film jutustab majanduslikust, poliitilisest ja sotsiaalsest kriisist räsitud Kreekast, kus seitsme tegelase lugu näib ühendavat abiotsimine avalikult usaldustelefonilt. Filmi läbivalt sünge atmosfäär ning tume, hüpnotiseeriv heliriba teevad sellest ideaalse seisundifilmi, mis samas mängib osavalt Kreeka kui lääne kultuuri hälli sümbolitega, rõhutades võimendatult riigi majandussüsteemide kollapsi tähendust Euroopa ja maailma majanduse ning poliitika kontekstis. (PÖFFi tutvustusest.)

Postimees tõstab esile: «Melanie kroonikad»

Režissöör Viesturs Kairišs

Läti

Läti ekraaniversioon 1941. aasta küüditamisest - hea võrdlusvõimalus Martti Helde filmiga «Risttuules». (Postimees)

Ooperilavastaja taustaga rahvusvaheliselt tunnustatud läti režissöör Viesturs Kairišs kinnitab selle linateosega, et sealsetel lavastajatel on oskus teha ajaloosündmustest väga originaalsed autorifilmid. Tõestisündinud lool, täpsemini ühe naise päevikul põhinev teos on võimas uurimus inimhinge sitkusest ja vastupanust poliitilisele ebaõiglusele Baltimaade ajaloo ühel süngemal etapil, kui 1941. aastal, stalinistliku terrori käigus inimesi Siberisse küüditati. Drooniva muusika ja nauditavalt originaalse kaameratööga film loob vastakaid tundeseisundeid, kujutades kõrvuti nii maailmas leiduvat koledust kui ka ilu. (PÖFFi tutvustusest.)

«Need, kellel pole»

Režissöör Florian Hoffmeister

Saksamaa

Operaatorina («Mortdecai», «Sügav sinine meri») Emmy ja BAFTA võitnud ning muudki rahvusvahelist tunnustust pälvinud Florian Hoffmeisteri teine film on karakteruurimus lähedase inimese kaotamisest tingitud traumade tagajärgedest ja nendega toimetulemisest. Jacob ja Isabelle üritavad alustada suhet veidi pärast seda, kui mees on New Yorgi 2001. aasta terrorirünnakus kaotanud oma parima sõbra. Paar kolib uue lehe pööramise eesmärgil Saksamaalt Londonisse, kuid tunnete mahasurumine ning uues elukohas ees ootavad probleemid seavad nende suhte tõsise löögi alla. (PÖFFi tutvustusest.)

Postimees tõstab esile: «Padaemand»

Režissöör Pavel Lungin

Venemaa

Paljutõotav ooperitriller, mille tegelastel kaob piir elu ja kunsti vahel: «Padaemandat» mängitakse nii elus kui laval. «Musta luige», «Neoondeemoni» ja «Whiplashi» segu. (Postimees)

Oma karjääri jooksul arvukatelt festivalidelt tunnustust pälvinud ning filmiga «Taksobluus» ka Cannes’i festivalil parima režissööri preemia võitnud Pavel Lungin esitleb oma värskeimat linateost, mänguliselt ooperit ja filmi segavat «Padaemandat». Loo keskmes on tunnustatud Moskva ooperitrupp, mis valmistub etendama Tšaikovski «Padaemandat». Selle peaosalise Hermanni roll on lauljale kurikuulsalt kurnav ja nõudlik. Kuna osaleb ka maailmakuulus Sophie Meyer, ihaleb rolli ka naise suur austaja Andrei. Noormehe ambitsioon ning huvi naise vastu muutub ajapikku aga maniakaalseks ning tema samastumine kehastatava Hermanni karakteri ja tolle hasartmängusõltuvusega hakkab mõjutama ka tema reaalsuspiiride tajumist. Film on esteetiliselt väga nauditav, täpne oma karakteritöötluselt ja huvitav sisuliselt – «Padaemanda» tänapäevane versioon. (PÖFFi tutvustusest.)

«Seitse päeva»

Režissöör Rolando Colla

Itaalia-Prantsusmaa

Oma karjääri jooksul edukalt mainekatel festivalidel osalenud Rolando Colla romantilise draama tegevustik toimub idüllilisel Sitsiilia saarel, kus tutvuvad oma sõprade pulma organiseerima saadetud Ivan ja Chiara. Vaatamata keerulisele eraelule mees ja naine armuvad, kuid lubavad suhte katkestada kohe, kui pulmalised saarele jõuavad. Paraku on seda lihtsam lubada kui teha. Filmi teeb eriti nauditavaks erakordselt hästi tabatud arhailise ja tänapäevase Itaalia sümbioos, aga ka helikujundus, näitlejate mängust rääkimata. (PÖFFi tutvustusest.)

«Sünge õnn»

Režissöör Stefan Haupt

Šveits

Oma karjääri jooksul juba mitmel festivalil edu saavutanud Stefan Haupti liigutav karakterdraama jälgib haiglapsühholoog Eliane’i kokkupuudet kaheksa-aastase poisi Yves’iga, kes on just autoõnnetuses vanemad kaotanud. Naisel, kelle suhted oma teismelise tütre ja mehega on jõudnud väga keerulisse faasi, tekib poisiga tugev psühholoogiline side, mis hakkab tema elu ootamatus suunas mõjutama. (PÖFFi tutvustusest.)

«Tuos»

Režissöör Roderick Cabrido

Filipiinid

Segades oma teises pikas mängufilmis animatsiooni karakterdraamaga, on Filipiinide režissöör Roderick Cabrido loonud hüpnotiseeriva rütmiga lummava vaatemängu, mis räägib folkloori hirmujuttude kaudu põlvkondlikust konfliktist traditsioonide järgimisel. Loo keskmes on noor tüdruk Pina-ilog, kes valitakse oma küla kõige ilusama tüdrukuna järgmiseks «Binukotiks» – küla meediumiks, kes peaks kogu ülejäänud elu kodus üksinduses veetma ning kurje vaime peletavaid loitse ja tantse õppima. Kui tüdruku eelkäija, tema vanaema Dowokan satub deemoni rünnaku tagajärjel ohtu, ei suuda tüdruk aga tegevusetult pealt vaadata ning otsustab traditsioone eirates vanaema aidata. (PÖFFi tutvustusest.)

«Vaikne süda»

Režissöör Eitan Anner

Iisrael

Pärast suhte lõppemist identiteedi- ja karjäärikriisi põdev andekas pianist Naomi (nauditav roll Ania Buksteinilt, ühelt «Troonide mängu» osatäitjalt) kolib elama Jeruusalemma äärmuslikku judaismi järgivate ortodokssete juutide linnaossa ning kogeb peagi selle kogukonna suletust, ebatolerantsust ja isegi vaenulikkust kõige võõra suhtes. Tagatipuks hakkab naine käima lähedal asuvas katoliku kirikus, et erudeeritud munga Fabrizio käe all orelimängu õppida, mis ainult suurendab konflikti. (PÖFFi tutvustusest.)

Postimees tõstab esile: «Vaikne unelm»

Režissöör Zhang Lu

Lõuna-Korea

Veidravõitu, absurdi poole kaldu poeetiline linnarapsoodia ekstsentrikutest autsaiderite elust, mis jätab hinge hea kerge tunde vaatamata filmi tõsistele allhoovustele. (Postimees)

Tänavuse Busani filmifestivali avanud lummav draamakomöödia räägib Lõuna-Korea pealinna Sŏuli väheatraktiivses linnaosas elavast kenast baaridaamist Ye-ri’st ja tema kolmest veidrikust sõbrast, kes kõik neiut oma veidral moel kosida soovivad. Peamiselt logeledes aega veetev nelik hakkab üksteise suhtes tundma üha tugevamat sidet. Filmi unelev meeleolu ning kohati veidrad dialoogid tekitavad sihilikult kahtluse, kas pole mitte tegemist unenäoga.

Põhivõistlusprogrammi filmide piletid on müügil alates 22. oktoobrist. Festival leiab aset 11.27. novembrini Tallinnas ja Tartus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles