Kanutis hakatakse kehi rappima

Ivo Dimchevi P-Projekt Foto: Nu performance festival

Iga kahe aasta tagant toimub Kanuti Gildi saalis Nu Performance Festival. Nagu nimigi ütleb, saab seal näha uuemat etenduskunsti. Tänavuse, 29. oktoobril algava festivali on pannud kokku Maria Arusoo ja pealkirjaks sel CORPORATE OCCULT_let's talk about the body baby. Teiste hulgas on sündmusele oodata selliseid vägevaid kunstnikke nagu näiteks Peaches või Ivo Dimchev. Uurisime Marialt nende asjade kohta täpsemalt

Miks otsustasid kureerida tänavust NU Performance Festivali, miks see sinu jaoks huvitav tundus?

Mind kutsuti seda tegema ja see tundus põnev väljakutse. Mul oli vahepeal teatav blokk näituse formaadi hermeetilisuse vastu ja tundus huvitav midagi etenduskunstide vallas katsetada. Mind on alati huvitanud ajapõhised teosed ning ka oma näitustele olen pigem dramaturgiliselt lähenenud. Ning mingid ideed, mis mu peas keerlesid tundusid sobivamad festivali kui näituse formaadis. Mind huvitas füüsiline kohalolu ja et kõik on kontsentreeritud piiratud ajaperioodi sisse ühte ruumi. Koos kogemise kogemus.

Mis asi sinu nägemuses NU Performance Festival üldse on?

Läbi aastate on NU Performance Festival endale välja töötanud tugeva platvormi, mis lubab ka päris palju eksperimenteerimist. Festival algatati 2005. aastal Priit Raua ja Anders Härmi poolt ja see sildab päris hästi visuaal- ja etenduskunstide maailma. Mis on lahe, sest seades nii publikut kui kunstnikke uude konteksti, annab see päris palju õhku juurde.

Miks on festivali alapealkiri CORPORATE OCCULT ja mida see tähendab?

Festivali pealkiri on CORPORATE OCCULT_let's talk about the body baby ja see tuleb osaliselt muusikast, viidetest korporatiivsetele teooriatele ja popkultuurile. Üks festivali esinejatest on legendaarne soome elektroonilise muusika tegija Huoratron ning tal on album Corporate Occult oli üks mu peamisi soundtracke festivali ideed ette valmistades, nii ma siis miksisin tema vaibi ning tekstid, mida sel hetkel lugesin kokku ja lõin pealkirja, mis raamistaks festivalil toimuvat. Let's talk about the body baby hõlmab endas festivalil käsitletavaid keha, seksuaalsuse ja soo teemasid.

Ma arvan, et selles pealkirjas on teatav okultislik tumedus ja mänguline kutse ning laetus, mida on ka festivalil tunda.

Mille alusel valisid esinejad?

Poliitiline õhustik kus me elame on muutunud nii agressiivseks ning barbaarne, välistav ja vägivaldne jõudünaamika on justkui uusnormaalsus.

Tahtsin, et sellel festivalil oleks kuuldav soo ja seksuaalsuse stereotüüpe küsimuse alla seadev hääl, mis ei taastoodaks patriarhaalset lähenemist. Mind huvitas teatav noor ja toores lähenemine, poliitiline laetus ning kohati groteskinigi kalduv visuaalesteetika.

Ma igatsesin kehalisust kogu oma piinlikuses, haavatavuses ja avatuses ning tahtsin luua selleks platvormi, kus oleks kuuldaval palju erinevaid hääli ja lugusid.

Räägi enda vabal valikul natuke kolmest nu performance festivali esinejast?

Festival toob kokku väga kireva seltskonna etenduskunstide, visuaalkunsti ja muusikamaailmast. Alles alustavatest noortest tegijatest kuni kogenud maailmanimedeni välja.

Vastuoluline ning palju kõmu tekitanud tegelane, kelle performance on 3.novembril Kanuti Gildi Saalis on Vanessa Place. Tegemist on Los Angeleses elava vandeadvokaadi, luuletaja ja kunstnikuga. Tema igapäeva töö hulka kuulub rasketes seksuaalkuritegudes süüdistuse saanud inimeste kaitsmine ja sellest tõukub ka tema looming. Ta töötab väga huvitavalt ning provotseerivalt valdavalt sõna meediumis, katsetades huumori piire, käsitledes selliseid tõsiseid teemasid nagu vägistamine ja vägivaldsus. Place performance’id  tõstatavad palju eetilisi küsimusi ning tõsiseid teemaarendusi.

Samal teemal, seksuaalvägivald, privaatsuse piirid ja nende kompamine, töötab ka Egiptuse-Soome päritolu noor kunstnik Samira Elagoz. Tema väljenduslaad on Vanessa omast vägagi erinev kombineerides kokku video, lavalise liikumise ja autobiograafilise teksti. Elagozi fookuses on noore naise eneseotsing ja tema suunas osutatud vägivaldsed aktid. Ta toob vaatajani väga isikliku traumaatilise loo, kuid ei küsi kaastunnet, vaid nihutab piire normatiivsuse osas.

Piiride nihutamise osas tuleb esile tuua ka muidugi Ivo Dimchev, kes ilmselt teatri ja etenduskunstide inimestele on juba hästi teada. NU Performance Festivalile tuleb ta oma mõnevõrra teistlaadse teosega, kus loob ülimalt intiimse, avatud ja intrigeeriva õhkonna publikuga. See pole klassikalises mõttes kaasav performance, kuid publikul on võimalus (oma vabal soovil) osaleda. See, mis energia ta loob on kirjeldamatu ja reaalselt vaja kohal olla.

Millised peaksid olema maailma erinevused enne ja pärast tänavust nup-i?

Esiteks ma loodan, et tuleb eriti hea ja jõuline nädal, kus vahetatakse palju mõtteid ning nii laval olijad kui ka publik, saaks totaalse laengu. Idealist minus usub, et läbi kunsti saab maailma muuta ja avatust ning arvamuste paljusust kasvatada, küünik minus teab, et üks festival, näitus, kunstiteos on vaid üks väike samm pikal teel.

Kuid kindlasti, mis peale festivali teisiti on, et me oleme kuulnud hulgaliselt erinevaid mõtestatud lugusid, näinud ülimalt head kaasaegset etenduskunsti ning ehk välja rabelenud mõnest peas olevast kastist.