Meele(olu)line ja pingevaba keskpäevane teatriõhtu

«MeeleKolu». Autorid ja esitajad Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Tiina Mölder, Triin Lilleorg, Ajjar Ausma, Päär Pärenson ehk ZUGA Ühendatud Tantsijad. Foto: Laura Arum-Lääts

Ma ei tea, kui suurt hulka (eelkõige) nooremat teatripublikut on ZUGA tantsijad aastate jooksul mõjutanud ja raske on mõõta nende tegevuse vilju, kuid selge on see, et neile (või üleüldse kehalisema teatri viljelejatele) omane etenduskunst on esmalt vajalik kohaliku teatrikunsti mitmekesisuse aspektist vaadatuna. Ning seejärel võime juba rahulikumalt juurelda või jälgida, kas üldse või mil moel ZUGA või näiteks Nukuteatri pakutav noore vaataja elu arendab, parandab või teeb midagi muud.

Teada ju on, et kui teatriga üleüldse tahta mingitki pikaajalisemalt mõjuvat märki tekitada, saab seda tekitada just üsna nooresse vaatajasse. Ei oska öelda, kas seda saab teha paremini sõna, nuku või kehaga, küll aga seda, et nii nagu tervemõistuslik inimene ikka, tahab ka noor vaataja kogeda võrdselt naerva ja nutva maski sügavusi ja võlusid.

ZUGAst rääkides on see maski-jutt muidugi kohatu, sest üks sammas, millele nad vähemalt oma noortele vaatajatele suunatud tegevuses toetuvad, on just maskidest loobumine. Kuigi ega tantsijad väga maskidega seostugi, nende rahva ette tulek ja olek on juba eos isiklikumat laadi (mäng), mil vahel see isiklikkus häirib, vahel mitte. Nii nagu ZUGA eelmised lastele suunatud ettevalmistatud koosviibimised, on ka nüüdne «MeeleKolu» vaba pingest, mis tavaliselt, kas või peaaegu märkamatuna, näitaja ja vaataja vahel ikkagi valitseb.