/nginx/o/2016/10/25/6002091t1h10d3.jpg)
Seepärast, et ta tahab. Nii kõlab lühike vastus küsimusele, miks on Juhan Ulfsak alasti Soome Rahvusteatri (Kansallisteatteri) laval. Täpsema vastuse saamiseks tuleb aga läbi lugeda pealkirjale järgnev, sest tegelikult pole paljas tagumik lavastuse «just filming» juures sugugi oluline.
Kohtun Juhan Ulfsakiga Helsingi kesklinna restoranis. Enne kui saan diktofoni käivitada, astub meie juurde Kaljulaidi soengu ja punaste prillidega vanem proua, kes tänab ülevoolavalt eesti näitlejat äsja lõppenud etenduse, eriti aga seksistseeni eest. Nii väga tahaksin kirjutada, et Ulfsak punastas, ent ta ei teinud seda. Ulfsak oli tähelepanust pisut kohmetu, õnnelik ja kiidusõnu kuuldes lõid tema silmad särama, täpselt samamoodi – rahulolevalt – helkisid ka tormilise aplausi järel saalist lahkunud inimeste silmad.
14. oktoobril Soome Rahvusteatris esietendunud tüki «just filming» lavastas Kristian Smeds, Soome üks erilisem ja väga hinnatud lavastaja, lavastuse autorid on aga ka Juhan Ulfsak ning Ungarist pärit näitleja Annamária Lang. «Kõik sai alguse sellest, et oli kaks näitlejat, kes tahtsid koos mängida. Mina ja Annamária. Ega meil olnud väga selge, mida me võiksime koos teha. Arutelude, mõtiskluste ja veini joomise käigus jõudsime siis praeguse materjalini,» selgitab Ulfsak.
Lause «Kristian Smeds on Kansallisteatteris reisident-kunstnik ning seepärast me mängimegi siin» kõlab Juhan Ulfsaki suust sama loomulikult, kui et pilv tuli päikesele ette ning seepärast praegu päikest ei näegi. Soome Rahvusteatrit saab aga võrrelda Eesti Draamateatriga ning just see, et Soome vanima soomekeelse kutselise teatri laval räägivad eestlasest ja ungarlasest näitleja omavahel inglise, eesti, vene ja pisut ka soome keeles (tõlge puudub!), teeb lavastuse eriliseks.
Millest «just filming» räägib, sellele küsimusele ei soovi Ulfsak aga ühest vastust anda, sest tegemist on abstraktse lavastusega, kus pole ühte selget lugu
Kuigi vabatruppides ja erateatrites on rahvusvaheline koostöö, keelte segamine ja eri rahvustest näitlejate kaasamine tavaline, on suured draamateatrid jätkuvalt rahvuskeele kesksed. Ulfsak nendib, et Kesk-Euroopas, kus näitlejad räägivad palju rohkem keeli, on niisugune koostöö siiski levinum kui Eestis. «Meie, Soome isegi veel rohkem, oleme natuke nagu ääremaa. Praegu on muutus toimumas suurtes institutsioonides, kes ka püüdlevad rahvusvahelistumise poole. Soome Rahvusteater soovib samuti muutuda avatumaks, dünaamilisemaks, mitte stagneeruda. Kristian Smedsi üks ülesanne ongi siin meiesuguseid hulle näidata.»
Helsingi kesklinnas raudteejaama läheduses asuva teatrimaja tagauksest sisenedes olin üllatanud, kui kohtusin soliidsetes kostüümides, sätitud soenguga 60+ daamide ja härradega. Kas tõesti tulevad nad Smedsi lavastust vaatama? Aga samas, miks ka mitte… Veerand tundi enne etenduse algust kadus väärikas publik trepist üles teatri väikesesse saali, fuajee aga vallutasid seljakottidega hipsterilikud noored, kes eelistasid kaht eurot garderoobis mitte kulutada ning joped-mantlid selga jätta. «Hulle» tuli teatrisse vaatama publik, kes sellesse etendusasutusse nii sageli ei satu. Aga mitte ainult, «just filmingust» vaimustujad pole ainult Ulfsaki-ealised ja nooremad, seda kinnitas etenduse järel restoranis Ulfsakit tänama tulnud proua.
Ulfsak möönab, et kindlasti leidub Soome Rahvusteatri publiku seas inimesi, kes «just filming» lavastust keele tõttu vastu ei võta. «Loodetavasti ei tule siia vihastuma, vaid vaatavad mõnd teist tükki.»
Lihtsustatud (inglise) keele kasutamises ei näe Ulfsak ohtu sõnateatrile. «Pigem teeb see maailma rikkamaks, sest selliseid lavastusi tehtaks võrreldes teistega väga vähe. Pealegi on see keel, milles me tänapäeval suhtleme, Euroopas me räägime omavahel broken english’it.»
Ulfsak tunnistab, et Soome Rahvusteatris mängimine on meeldiv ja austusväärne. Teatrimajast olulisem on talle siiski see, mida ja kellega teha.
Millest «just filming» räägib, sellele küsimusele ei soovi Ulfsak aga ühest vastust anda, sest tegemist on abstraktse lavastusega, kus pole ühte selget lugu. «Igaüks näeb laval seda, mida tahab näha. Me kohtume laval erinevat moodi, unistame ja põrmustame unistusi.»
Esimest korda kohtusid Annamária Lang ja Juhan Ulfsak laval neli aastat tagasi, 2012. aasta oktoobris esietendus Münchner Kammerspieles Kristian Smedsi lavastus «Rodion Raskolnikovi kujuteldav Siberi tsirkus». See, et laval tahaks veel kohtuda, oli mõlema näitleja suur soov. Kusjuures proove alustati Budapestis – Ulfsak tänab väga sealset Eesti Instituuti –, kuid kui näitlejad jõudsid arusaamiseni, et nad tahaksid Smedsi ka kampa, jõutigi Helsingisse.
UIfsak tunnistab, et prooviperioodil rääkisid nad Annamária Langiga palju sellest, kus nad parasjagu inimese ja näitlejana on. Kuhu edasi, on küsimus, mis mõlemale aina olulisemaks muutub. «Meil on Annamáriaga võrdlemisi sarnane ajalugu. Tema on Krétaköri teatri taustaga, mina Krahli taustaga, mõlemat truppi pole enam sellisel kujul olemas. Oleme palju reisinud, elanud rahvusvahelist festivalielu, mänginud filmides jne.»
Lavastuses «just filming» kasutatakse palju tsitaate filmikunstist ja mitte ainult seepärast, et need on teatrivaatajale tuttavad, vaid see maailm erutab ka näitlejaid (eks sellele viitab ju ka lavastuse pealkiri!). «Filmid on miski, mille poole kõik alt üles vaatavad. Kõik näitlejad tahavad ju filmi teha, ka näitlejate jaoks on mõned teised näitlejad staarid. Mõni teatriinimene vaatab George Clooney poole täpselt samamoodi kui tavaline inimene. See on kummaline, sest meil on ju tegelikult üks amet, vaevalt et tuletõrjuja vaatab, et vaat SEE tuletõrjuja on tõeliselt suur tuletõrjuja, lähen küsin autogrammi. Aga näitlejatega on nii.»
Lavastuses on üks väga mõjuv stseen, kus kohtuvad teineteisest mitte midagi teadvad mees ja naine. Naine keeldub ütlemast oma nime, päritolu. Mees ja naine räägivad omavahel inglise keeles, see pole kummagi emakeel. Püüdes naist lahti muukida, aru saada, kes on tema vastas istuv inimene, küsib mees naiselt, mis on viimase lemmikfilm. «Mitte keegi ei küsi kunagi, mis su lemmiklavastus on. Me Annamáriaga oleme rühkinud kakskümmend aastat teatrit teha, kuid meilt küsitakse ikka, mis su lemmikfilm on. See näitab midagi filmikunsti ja teatrikunsti kohta.»
Aga mis on Juhan Ulfsaki lemmiklavastus? See küsimus võtab Ulfsaki hetkeks nõutuks. «Ma ei saa sellele kunagi vastata, sest elu on dünaamiline, inimene ja eelistused ajas muutuvad. Vastan seepärast nii: minu jaoks olid murrangulised ja väga olulised kaks kohtumist: kohtumine Peeter Jalakaga ja mõistmine, et teater võib olla abstraktne ja poeetiline, ning siis juba Peeter Jalaka teatris töötades kohtumine Taani legendaarse trupiga Baktruppen. Nende tüüpide lavastuste, vabaduse ja teatritegemise nägemine mõjutas ka meie tolleaegse Krahli tegemisi. Nad olid ka Showcase Beat Le Mot õpetajad.»
Kuigi Ulfsak on koostööd teinud mitme soome lavastajaga, on «just filming» tema esimene Soomes esietendunud lavastus. Näitlejana. Lavastajana on Ulfsakil selja taga aga mitu esietendust, näiteks Jurkka teatris tõi ta lavale ka Eestis külalisetendusi andnud «Viha sydämessä».
Viimane esietendus toimus aga mõned nädalad tagasi – 21. septembril jõudis publikuni Soome Teatriakadeemia tudengitega tehtud «Kärbeste jumal». «Tahtsin anda edasi enda kogemust näitlejana,» vastab Ulfsak küsimusele, mida ta Soome noortele näitlejatele õpetada soovis. «Mismoodi sünnib lavastus. Soovisin näidata, kui palju saab näitleja lavastusele kaasa aidata. Mitte näitleja kui interpreet, vaid kui materjali looja, ja seda et näitleja valmikutest, valmisolekust ja panusest sõltub otseselt see, milline lavastus tuleb. Soovisin arendada loovat mõtlemist laval ja kuidas luua oma mõtteidudest stseene, stseenidest aga lavastust, kuidas olla huvitavam, kui sa oled, kuidas mõelda huvitavalt.»
Tulemusega jäi Ulfsak rahule, sest rahule jäi nii kool kui ka õpilased. «See oli põhiline, seega olen ka mina rahul.»
Kuhu edasi? See on küsimus, millest saigi alguse Soome Rahvusteatri repertuaaris olev ja detsembris Eestisse külalisetendusi andma tulev «just filming» lavastus. Kui ka pikas perspektiivis pole küsimusele ühest vastust, siis lähemas tulevikus on Ulfsaki plaanid üsna selged. Uuel aastal lavastab ta NO99s.
Ent enne seda astub ta NO99 lavale näitlejana. Novembri alguses on NO99s repertuaaris taas «Mu naine vihastas», millega kuu teises pooles suundutakse Belgiasse ning Prantsusmaale tuurile. «See on gastrolli andmine,» vastab Ulfsak küsimusele, kas eesootav sõit võib teda kokku viia mõne uue rahvusvahelise projektiga. «Pagan teab, mida see kõik võib tähendada. Kindlasti kohtub teatrites inimestega ja nendel kohtumistel on tagajärjed.»
LISALOOD
Soome suurimas ajalehes Helsingin Sanomat ilmunud arvustus on Kristian Smedsi uuslavastuse «just filming» suhtes kriitiline. Arvustaja Lauri Meri hinnangul on Smedsi uuslavastuse tipphetked nii allakriipsutatud, tegelikkus nii võimendatud, et kaob kontakt publikuga. «Smedsi lavastus pöördub kohe alguses provokatiivseks, lausa küünilisel iseteadlikul moel,» leiab kriitik Meri arvustuses «Kristian Smedsi uuslavastuses visatakse teatri mälestust popkorniga».
Meri kirjutab, et draama on juba ammu surnud ja rahvusteatris lavale tulnud rahvusvaheline projekt ei tunnusta ei kirjanikku ega dramaturgiat. Parimal juhul ollakse tunnistajaks teatri viimastele meeleheitlikele hingetõmmetele. Meri toob välja, et Smedsi lavastustes on tihti laval kast või kirst. «just filmingu» lavastuses oli aga kogu saal muudetud kastiks, mis täidetud popkorni, limonaadide ja pitsakarpidega.
Meri leiab, et Smeds on kuratlikult tark, sest teab, et muusika võib halva etenduse päästa. Seetõttu on kaasatud heliloojad Verneri Pohjola, Pekka Kuusisto ja Timo Kämäräinen.
Kas kirstukaas on nüüd lõplikult kinni ja teater hauas, küsib Meri, ja vastab: «Vaevalt. Sest Smeds on lubanud tööd rahvusteatris jätkata.»
Vastab Soome Rahvusteatri kunstiline juht Mika Myllyaho
Kansallisteatteri ehk Soome Rahvusteatri peamine eesmärk on olla Soome juhtiv teater, seda ka kunstilises mõttes. Meie lavastused uurivad nüüdisaja probleeme ja inimese eetilisi valikuid, humaansust paljudel eri viisidel. Hooaja avamisel sõnastasin teatri peamise eesmärgi järgnevalt: «Täna elame me maailmas, mille karm reaalsus on konfliktid ja ebakindlus. Selles maailmas on oluline luua ühendav jõud. Kunst annab ühise keele ja me peame julgema seda kasutada. Soome Rahvusteater täidab pühendunult oma kunstilist rolli, järgides eetilisi väärtusi nii oma ideedes kui lavastustes.»
Me arvame, et lavastused nagu Smedsi «just filming» sobivad ideaalselt meie missiooni ja eesmärgiga. Lavastuse «just filming» repertuaari võtmises ei näe teater mingit ohtu, see demonstreerib lihtsalt üht fenomeni. Valitud teatriline lähenemine on lihtsalt üks võimalus seda publikule näidata.
Läbi ajaloo on Soome Rahvusteater pidanud oluliseks erinevaid rahvusvahelisi kontakte, koostööd erinevate välismaiste teatrite ja festivalidega. Praegu jätkub koostöö näiteks Helsingi festivaliga, et näidata meie publikule silmapaistvat maailma teatrit. Soome teatrisse uute vaatenurkade toomiseks kutsume teatrisse regulaarselt külalislavastajaid ja -näitlejaid. Aastas teeme vähemalt ühe lavastuse väliskülalistega.
Teatris on programm Touring Stage, mille fookuses on aktuaalsed probleemid, ning selle eesmärk on anda hääl marginaalsetele ühiskonnagruppidele. Praegu uuritakse Soome sisserändega seotud teemasid, lavastus esietendub 2017. aastal.