/nginx/o/2016/10/25/6002925t1h0994.jpg)
Soome Rahvusteatri lavastusest «just filming» rääkides tuleb alustada meeleolust, õigemini ruumi vallutavast erilisest atmosfäärist, sest just see muudab Kristian Smedsi, Juhan Ulfsaki ja Annamária Langi koostöö hinge kriipivalt ilusaks teatrisündmuseks.
Lihtne oleks arvata, et nõidusliku lumma põhjustavad oskuslik valguslahendus – publik siseneb ruumi, kus istekohti aitavad leida üksikute saaliteenindajate taskulambi valgusvihud –, piimja uduna ruumi mattev lavatoss, kurblikult igatsevad trompeti hõiked ja viiuli kaebed. Kindlasti on need lavastuslikud võtted määravad (Verneri Pohjola, Pekka Kuusisto ja Timo Kämäräinen on loonud võrratu helikujunduse!), kuid sel korral on olulisemad näitlejad, nende omavaheline, aga ka näitlejate ja vaataja vaheline keemia. Just see toob plahvatuse, söövitab nähtud etenduse mällu.
Kristian Smedsi lavastatud «just filming» on kahe inimese, mehe ja naise väga õrn, kurb ning siiras kohtumis(t)e lugu. Mehe rollis eestlane Juhan Ulfsak, naise rollis ungarlane Annamária Lang. Kuigi mees ja naine on kahekesi, on nendega lisaks veel keegi kolmas – kaamera, mida me laval kordagi ei näe, kuid mille olemasolu/kohalolu unustatakse vaid mõneks väga intiimseks hetkeks. Ka siis ei saa me kindlad olla, et mehe ja naise vestlus, flirtiv pilk, hooletu popkorni söömine pole mõeldud veel kellelegi kolmandale.
Publikule antakse mõista, et mees ja naine on näitlejad. Näitlejaks olemine, teater-film on loo autoritele olulised, kuid samas võib lava-võttepaika näha metafoorina. Väikeste kaamerate maailmas püüame ju kõik näida ilusamad, targemad, huvitavad, näida kellegi teisena.
Nii nagu «just filmingus» miksitakse mitut reaalsust, vahetatakse ka keeli. Valdavalt kõnelevad mees ja naine omavahel inglise keeles, mees räägib ka soome ja eesti keeles. Mõjuv lõpustseen esitatakse aga vene keeles. «just filmingu» tegelased võivad ühe nädalavahetuse veeta Budapestis, teise Helsingis, kolmanda Tallinnas… Lavastuses küsib mees ühel hetkel naiselt, kas nad on kohtunud. Naine vastab, et kindlasti. Kus, seda kumbi ei mäleta või ei taha mäletada, sest mälestused ja nimed seovad.
Vaatajale näidatakse pidu, kiindumist, igatsusi ning hirme. Võib oletada, et naudingud on tegelaste elus kõige olulisemad, aga see oleks oletus, sildistamine. Võib-olla me lihtsalt tabame nad hullumeelse tööperioodi lõpus, hetkel, mil nad lõpus saavad anda voli ihadele, unustada kohustused, seksida, lobiseda, vaadata kellelegi silma, süüa küünlavalgel pitsat.
«just filming» on pöörane lavastus, ent elulises jaburuses ajuti ka koomiline. Mitte ainsasse hetke ei jääda kinni, lavastaja ja näitlejad on mänginud tempodega ning isegi stseenides, kus ei näi mitte midagi juhtuvat, on pinge õhus.
Kristian Smedsi lavastus on täis ohtralt viiteid, vihjeid, sümboleid (pop)kultuurile. Maas vedelev pitsakarp, purk moosi või aknast mööda sõitev auto pole kunagi lihtsalt see, millena näib. Samas on see täpselt see, millena vaataja tahab seda näha. «just filming» viskab õhku sadu küsimusi (mida teha vanade näitlejatega; mis saab teatrist, kui näitlejate kohale asuvad lavapoisid; kas partneri lemmikfilmi pealkirja teadmine asendab tema nime teadmist; mis keeles tuleb võõraga rääkida?), mis kõik saavad alguse küsimustest, mis on näiline ja mis on päris.
Pikalt rännakult tagasi jõudva Odysseusena lavale astuv Juhan Ulfsak veab peale raske mõõga endaga kaasas mälestust väikesest poisist, kes ootas isa etenduse lõppu ja nägi, kuidas seen veeres peaaegu tema käeulatusse. «Mitte midagi ei juhtu, kui ma selle seene lavalt ära toon,» mõtles väike poiss. Aga juhtus. See oli hetk, kus teater ja päriselu kohtusid.
«just filmingus» pole enam seda väikest poissi, kuid Soome Rahvusteatri Willensauna laval saavad taas elu ja teater kokku.
Soome Rahvusteatri lavastust «just filming» näeb 13., 14., 16. ja 17. detsembril Tallinnas Kanuti Gildi Saalis.
Arvustus «just filming»
Lavastaja Kristian Smeds
Laval Juhan Ulfsak ja Annamária Lang
Esietendus 14. oktoobril Helsingis Soome Rahvusteatris
/nginx/o/2014/11/25/3552393t1h8c98.jpg)