Üks omapärane tüdruk

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

David Almond «Minu nimi on Mina»

FOTO: Raamat

Mina McKee on tüdruk, kellele meeldib puu otsas istuda, linde jälgida ja lugusid kirjutada. Ta elab oma emaga kahekesi suure aiaga majas ega käi koolis, sest tema jaoks on kool nagu linnupuur. Klassikaaslased ütlesid talle tihti, et ta on kummaline või peast põrunud, aga tegelikult tahtis ta lihtsalt olla selline, nagu ta on, vaba ja õnnelik, kuigi võib-olla, kui endale tõtt tunnistada, ka pisut üksildane.

Mina ja kooli lahkhelid on vähemal või rohkemal määral ilmselt paljudele lastele ja lapsevanematele tuttavad ja isegi kui ei ole, pakuvad nii kaasaelamist kui ka mõtlemisainest. «Püüd olla hea tüdruk tegi mind mõnikord väga kurvaks,» pihib Mina päevikule, olles kirjeldanud üht episoodi emakeeleõpetajaga, kes tahtis, et tüdruk kirjutaks korraliku plaani järgi ühe korraliku ja reeglipärase loo. Aga kui Mina hakkas lugu kirja panema, elas see oma elu ja ta sai õpetajalt noomida, et lugu ja plaan ei klapi kokku.

Nii tulevad raamatus elavalt esile kindlameelse ja eneseteadliku ning võib-olla pisut omamoodi lapse vastuhakk ja sobimatus rangesse koolisüsteemi. Kuigi minu lemmikõpetajad olid emakeeleõpetajad ja neis tundides mul muresid ei olnud, mäletan isegi range ülesehitusega kirjandite ja kirjade kirjutamise painet või soovi rääkida ja arutleda hoopis teistel teemadel kui tunniplaanis kirjas. Minale meeldib lugeda luulet ja mõtiskleda sõnade tähenduse üle, kirjutada vahel terve lehekülje pikkuseid lauseid ning oma sõnu välja mõelda ja käia öösiti öökulle vaatamas. Tema isa on surnud ning ükskord arvas ta, et saab minna allilma ja ta tagasi tuua.

Tagasi üles