Ärasurnud maailma tüsistused

Emily St John Mandel «Jaam Üksteist»

FOTO: Raamat

Natuke pilla-palla, aga hea lugemine.

Tellijale

Hästi kirja pandud, hästi tõlgitud – ei osanud pahatahtlik meel küll ühtegi lohakust leida –, aga päris korralikult agasid täis. Mitte et ükski neist agadest väga häiriks lugemist, aga nad on agad. Ehk siis raamatu sisse on kuhjatud natuke liiga palju lugusid. Näitleja elu; kuidas kunstikalduvustega tütarlaps mõistusele tuleb ja hoopis ärinaiseks hakkab; kummaline koomiks; elu pärast seda, kui gripp on viinud Maa tühjaks. Peaaegu tühjaks. Et milline see elu siis olema hakkab. Kui lennumasinad ei lenda ja, hoidku, interneedust ei ole!

Edvistamise korras tuleb pähe Čapeki «Valge taud». Veel igasugu õnnetusmuinasjutte ja tõsielulisi lugusid. Suur hispaania gripp, mis vist 20 miljonit inimest viis. Loomulikult uudised. Kunagi tuldi üllatavale mõttele, et taudidest pajatavate uudiste järgi peaksime kõik ammu surnud olema.

Tagasi üles