Veneetsia muusikabiennaali päevik
Galerii

Sündmuskoht – hiiglaslik Arsenali kompleks – on tõeline sõjaajalooline pärl, mille ehitamise algusajaks loetakse aastat 1104, ehkki tõenäoliselt on siin hooneid veelgi varasemast ajast. Nii mahult kui ka mastaabilt on Arsenal Veneetsia kunagise sõjalise võimsuse ning veneetslaste eripärase aplombi ja enesekindluse kehastus.

FOTO: Märt-Matis Lill

Jõudsin biennaalile peaaegu alguseks – paar kontserti oli juba toimunud, aga suur avagala veel mitte. Sündmuskoht – hiiglaslik Arsenali kompleks – on tõeline sõjaajalooline pärl, mille ehitamise algusajaks loetakse aastat 1104, ehkki tõenäoliselt on siin hooneid veelgi varasemast ajast. Nii mahult kui ka mastaabilt on Arsenal Veneetsia kunagise sõjalise võimsuse ning veneetslaste eripärase aplombi ja enesekindluse kehastus.

***

Sellise muljet avaldava kolossi saalides toimus biennaali jooksul äärmiselt eriilmelisi sündmusi tavapärastest akadeemilistest kontsertidest, kunstivorme ja muusikastiile ühendavate eksperimentideni välja. Avagala oli pühendatud Itaalia nüüdismuusika suurkujule Salvatore Sciarrinole – 1947. aastal Sitsiilias sündinud heliloojale, kelle helikeel on kantud äärmiselt omanäolisest kõlapoeesiast, mis oma õrnade väreluste, võbinate, peente virtuoossete nüansside ning ootamatute pööretega näib kulgevat justkui taju äärealadel.

Kontserdil astus üles London Sinfonietta, kes – nii nagu enamik biennaalil esinenud muusikutest – kujutab endast absoluutset maailma tipptaset. Kontserdist kujuneski üks biennaali eredamaid ja meeldejäävamaid sündmusi, kus kõlas üks vanameistri esiettekanne, «Immagina il deserto» sopranile ja ansamblile. Teos kujunes pealkirjale kohaselt veerandtunniseks rännakuks heli ja hinge kõrbemaastikel, pehmetel, vaikusküllastel kõlaväljadel, saatjaks soprani katkendlikud, osaliselt berberi traditsioonilisele laulutehnikale viitavad lainetused, ning instrumentide laiendatud mänguvõtted, mis lummasid ja üllatasid ning haarasid kuulajad täielikult endasse.

Vokaal oli Sciarrino loomingule kohaselt kontserdi keskne telg.

Sciarrino oli valinud oma lugude kõrvale kõlama paar ajaloolist teost Ravelilt ja Stravinskilt – tegemist oli üsna vähetuntud lugudega, ent tõeliste miniatuursete pärlitega. Sciarrino juures vaimustab tema oskus pöörata pilk ootamatutesse kohtadesse ning avastada väikseid kilde ja nüansse, mis kipuvad teadvuse fookusest välja jääma.

Sciarrino austamisõhtu tõi Arsenali suure saali puupüsti rahvast täis – kontserdist tegi otseülekande riigiraadio ja -televisioon. Ühele olulisemale elavale nüüdismuusika klassikule anti elutöö eest üle Kuldse Lõvi auhind. Seetõttu oli see üks biennaali pidulikumaid ja ülevamaid sündmuseid.

***

Olin alguses päris hämmastunud, nähes saalitäit äärmiselt maitsekalt ja elegantselt riietatud, ilmselgelt kõrgemasse klassi kuuluvat publikut, ühesõnaga sedalaadi inimesi, keda pigem asjatundjatest koosneva nüüdismuusika publiku hulgas tavaliselt palju ei kohta. Järgnevatel päevadel sain aga aru, et päris selline Veneetsia biennaalipublik ei ole, vaid tegemist oli pigem erilise sündmusega, mille sees olles tundsin, justkui oleksin sattunud filmi «Kohutav ilu» rõhutatult väljapeetud, maitseka ja samas dekadentliku seltskonna hulka.

Järgnevatel kontsertidel oli publik juba harjumuspärasem – ehk siis seesugused inimesed, kes ei tule mitte niivõrd eksklusiivsele seltskondlikule sündmusele, kuivõrd helikunsti uusimatest suundumustest osa saama.

Avaõhtul õhku visatud kujundid jäid aga biennaali teatavaks telgjooneks. Pandi rõhku just vokaalmuusikale ning teatraalsetele elementidele. Kuna valdavalt mängiti itaalia heliloojate muusikat, oli see mõnevõrra ootuspärane – vana ooperimaana on Itaalia ikka olnud vokaalmuusika ja muusikateatri eesliini keskmeid.

***

Üheks omanäolisemaks ja eksperimentaalsemaks teatraalseks projektiks kujunes etendus, mille osatäitjad olid Arsenali väikses saalis üles pandud aparaadid mikseritest ja sireeniga vilkuritest lihvimismasinani. Rühmitus Tempo Reale oli loonud kõikvõimalikest sünteetilistest ning masinahäältest tõeliselt filigraanse ja virtuoosse terviku, mille käigus hõivasid lava ainult juhtmetega ühendatud masinad, mida käivitati publiku taga asetsenud pultidest.

«Symphony Device» oli justkui kummardus sajandi eest Itaalias tegutsenud futuristidele, mis kätkes muu hulgas tõeliselt uuenduslikke helikatsetusi. Eelkõige futurist Luigi Russolo (1885–1947) eestvedamisel mängiti toona futuristide korraldatud kontsertidel müra tekitavaid seadeldisi, mida kutsuti intonarumor’iteks. Moodne tehnika aga andis tänapäevaste intonarumor’ite juhtijatele palju suurema täpsuse ja vabaduse ning võimaldas lisaks masinate tekitatud helidele kasutada muid sünteetilisi ja olmehelisid.

***

Üks selleaastasi tulipunkte oli muusikateater. Biennaal korraldas konkursi korras välja valitud neljale noorele heliloojale töötoa, mille üks juhendaja oli Salvatore Sciarrino.

Töötoas pandi kokku meeskonnad ning loodi neli ühevaatuselist teost, mis kanti ette Arsenali teatrisaalis. Heliloojate käsutuses oli põhimõtteliselt traditsiooniline ooperi võimalustepagas, kuhu kuulusid lauljad, lavastajad ja libretistid, aga enamik heliloojaid ja nende meeskondi otsisid kokkupuutepunkte ooperimaailmast välja jäävate kunstialade ja nähtustega.

Kõik neli teost kukkusid välja päris muljet avaldavad, igaüks omal moel.

Näiteks Francesco Ciurlo (s 1987) «Troposfäär» rääkis tüdrukust, kes kaotab kontakti maaga (laiemas plaanis konventsionaalse olmelise eluga) ning hakkab õhus hõljuma ja külvab sellega lähedate hulgas paanikat. Teos oli võib-olla üks puhtamaid ooperi žanri edasiarendusi ning võlus julge vokaalikasutuse ja tugeva dramaturgilise laenguga.

Roberto Vetrano (s 1982) «Traagiline flööt» viitas pealkirjale kohaselt Mozarti tähtteosele «Võluflööt», tõi aga sisse tummfilmi elemente – ühe keskse tegelase prototüüp oli Buster Keaton ning süžee aluseks võeti Kenneth Branagh’ film krahhi äärel olevast teatritrupist. Teos algas juba publiku saali tulles, kui koristajaks kehastunud busterkeatonlik tegelane üsna jõuliselt publiku vahel askeldama hakkas.

Caterina di Cecca (s 1984) «Matusemäng» sukeldus julgelt tänapäeva popkultuuri nartsissistlikku maailma. Äärmiselt värske ja julge teos oli biennaali eredamaid elamusi eelkõige pöörase dramaturgia ning äärmiselt julge ja värske visuaalse lahenduse poolest. Tõsielulistel sündmustel põhinev teos rääkis tüdrukust, kes korraldab iseenda matused, õigemini tellib teenuse ülikommertsiaalseid lahendusi pakkuvalt firmalt. Teos oli üles ehitatud jaapani mangakultuuri elementidele, alates juba publiku saali laskmise hetkest, kui peaosaline istus laval, tegi selfisid, riputas neid Facebooki ja luges kokku laike. Matustest kujunes aga tõeline sõu, mille juurde kuulus muuhulgas karaoke, milles publikul oli võimalik kaasa lüüa. Matusemängu kõige konservatiivsem osa oli muusikal, mis jäi tulevärgi taustal üsna ettevaatlikuks ja lähtus pigem traditsioonilisemast ja ootuspärasemast vokaali ja instrumentaali kasutusest.

Üks enim nii muusika kui ka muusika ja teiste kunstialade vahelisi piire kompav teos oli Aleksander Tšernõškovi (s 1983) «Ühe vea transkriptsioon». Tegemist oli äärmiselt kontseptuaalse teosega, mis lõi oma väljendusvahendid sellesama teose tegemisest ning mõjus nii omalaadse metateatri või metaooperina. Põhiliselt kujutas laval ja kohati ka saalis toimuv endast prooviprotsessi, kus kõik tegelased (muusikud ja lauljad) mängisid ennast ning rääkisid ja laulsid endast. Fraasid ja kujundid aga hakkasid korduma teatud tsüklitena, lisades pidevalt uusi pöördeid ja üllatusi. See oli tõeliselt värske, viimistletud ja virtuoosne teos nii tehniliselt kui ka sisu poolest. Vene päritolu, ent nüüd juba üle kümne aasta Itaalias ja Austrias elanud Tšernõškov on helilooja, kelle tegemistel tasub kindlasti silm peal hoida.

***

Instrumentaalkontsertidest pakkus kütkestava elamuse Gérard Grisey (1946–1998) autorikontsert Ensemble Orchestral Contemporaini esituses. Grisey on 20. sajandi teise poole olulisemaid tegijaid ning tema suurteose «Vortex temporum» ettekanne on alati suursündmus. Nii seegi kord, ent kontserdile andis olulise lisamõõtme äärmiselt maitsekas visuaalne taust ekraanil. Tulemuseks oli lummav tervik, mis väga veenval ja kaasakiskuval moel tõi esile Grisey peeneid ajatelje nihestusi, millega helilooja oma lühikeseks jäänud karjääri vältel nii isikupärasel ja haaraval viisil tegeles.

***

Biennaali rõõmustavamaid ja erutavamaid osi oli minu jaoks loomulikult meie Ensemble U: kontsert, kus kõlasid minu, Helena Tulve, Jüri Reinvere, Tatjana Kozlova-Johannese ning itaallaste Vittorio Zago ja Fausto Sebastiani teosed – viimaselt esiettekanne.

Ensemble U: esitus oli väga viimistletud, veenev ning äärmiselt keskendunud.

Publikut oli üsna palju ning kontserdi järel tulid mitmed kuulajad tänama ja häid muljeid jagama.

Asjaolu, mis itaallasi eriti vaimustas, oli lugude lõppedes jätkunud kontsentratsioon. Kui itaalia – ja üleüldse Kesk-ja Lõuna Euroopa kontserdielule – kipub omane olema äärmiselt kiire ja vahetu reaktsioon kohe loo lõppedes, siis U: esitus sundis kuulajaid nautima seda imelist hetke, mis jääb õhku loo lõppedes. Eks on ka eesti muusikale ja mentaliteedile omased jooned selle külje meie esituskultuurile väga omaseks teinud. Itaalia muusika oma pidevate muutuste, pöörete ja äkiliste kontrastidega näib tõepoolest tingivat ka vastava tagasiside.

Nii korraldajad kui ka kolleegid üle maailma olid meist igatahes vaimustuses. Erakordne on juba see, et eesti kollektiiv suuresti eesti uuemast muusikast koosneva kavaga ühele kõige olulisemale ja prestiižsemale nüüdismuusikaüritusele kutsuti. Et seal aga nii hästi läks, annab meie nüüdismuusika tegijatele kindlasti juurde suure annuse eneseusku.

Mission accomplished.

Tagasi üles