Masinad, mis hakkavad laulma oodi tehnoloogilisele triumfile

Erik Alalooga

FOTO: Pressifoto

28.-30. oktoobrini 2016 toimub Tallinnas teist korda festival "Üle heli".

Kolm päeva vältav heliüleste tasandite muusikafestival toimub erinevates Tallinna paikades Kultuurikatlast Katariina kirikuni, hõlmates plaadiesitlusi, seikluslikke kooslusi ning julgeid kunstilisi ja tehnilisi lahendusi.

Muu hulgas saab seal kohtuda audiovisuaalkunstniku Erik Alalooga ja näitleja Eduard Tee performance’iga "Katastroof ja muusika", mis seob mehhaanilisi helisid vene proletaarbiitniku ja tööteaduse teoreetiku Aleksei Gastevi poeesiaga. Nii et meie pehmete tehnoloogiate ajastul midagi raskemate tehnoloogiate vallas. Küsisime masina-kunstnik Erik Alaloogalt mõned küsimused.

-Kõigepealt selgitaks natuke pealkirja- mida teevad selles teoses katastroof ja dünaamika?

Peamiselt ilutsevad pealkirjas. Et olla punk ja catchy. Aga leidsin ma sellise huvitava sõnapaari Aleksei Gastevi loomingust. Futuristlik poeet ja revolutsionäär Gastev tegeles uue inimtüübi – proletaarlase disainimisega teaduslikul tasandil. Ta juhtas revolutsioonijärgsel Venemaal Tööinstituuti, kus tegeleti nii tööprotsessi ergonoomilise lihtsustamisega ja tööviljakuse parandamisega kui ka proletariaadi esteetiliste, vaimsete ja seksuaalsete vajaduste kaardistamise ja kujundamisega. Samuti tegeles Gastev proletaarse kunsti ja kultuuri põhimõtete väljatöötamisega. Katastroof ja dünaamika olid need märksõnad, mille abil ta kujundlikult kirjeldas proletaarse kultuuri spektri ulatust. Suht pointless aga pealkirjana minu arvates toimib.

-Kas „Katastroof ja dünaamika” peaks kuidagi haakuma ka tänase päevaga, olema sellele mingisuguseks kujundiks või pigem mitte?

Kindlasti ei tegele ta üksühele kaasegsete trend-probleemidega. Ei suhestu migratsioonikriisi ega sooküsimustega. Samas esitatakse Gastevi tekstid vene keeles ning vene emakeelega perfomeri poolt. Aga selles ei ole tegelikult otsest poliitilist manifesti ega viiteid kohalike kogukondade läbisaamisele vaid pigem vajadus materjaliga adekvaatselt ümber käia. Vene keele akustiline karakter lihtsalt sobib sellise materjali edastamiseks ning masinatega sünkroniseerumiseks kõige paremini. Üldiselt minu teostest keerulisi tähendusmustreid otsida ei tasu. Vähemalt see, mis puudutab eksperimentaalmuusikat, on suures osas vastuvõetav seljaajuga.

-Millega Aleksei Gastevi poeesia teid köitis  ja kas soovitaksite sellega tutvuda igaühel?

Esimesena sai mind kätte loomulikult teema – ood tehnoloogilisele triumfile. Kunstiliselt pädevaks materjaliks minu jaoks tegi selle aga masinlik struktuur. Ja vähe sellest, Katastroofis ja Dünaamikas kasutatava teose Orderipakk juhatab autor sisse juhtnööridega ettekandmiseks: / ...loetakse ühtlaste lõikudena, otsekui antaks neid aparaati. Lugemises ei tohi olla väljendusrikkust, paatost, võltsi klassikalist tõstetust ega rõhulisi pateetilisi kohti. Sõnad ja fraasid järgnevad üksteisele ühtlase kiirusega.../  Selline teksti laiv-protsessing sünkroniseerub väga orgaaniliselt minu konstrueeritud mehhaaniliste helimasinatega, mis loovad teose helipildi.

Gastevi tekstiga tutvumine oli nagu leiaks tänavalt detaili, mis ühendab ära väga keerulise süsteemi ja paneb ta käima. Aleksei Gastevi poeesia vastuvõtmine on arvatavasti seda lihtsam, mida suurem on vastunäidustus lüürilise lembepoeesia ja kirjanduslike tundepuhangute suhtes. Sellega serenaade akna all ei laula, bängi ei saa ja vaevalt, et sellel on kohta popmuusikas. Seega laiadesse massidesse Gastevil vaevalt asja olema saab.

Tagasi üles