«Vägi» - ühe väikese rahvuskultuuri püüe end kehtestada

Eestlaseks olemine pole kerge töö. Maarja Mitt, Helgur Rosenthal, Silver Sepp ja Maarja Jakobson aktsioonis. Foto: Tartu Uus Teater

Sakraalarhitektuuri oluline funktsioon on tekitada inimeses aukartust, et ta iseenese väiksust ja tühisust ning kõrgema jõu kohalolu tunnetaks. Näiteks ammusel hallil ajal, kui oli hädasti tarvis lihtrahva hulgas ristiusku levitada ja paganaid patust ära pöörata, ehitati hulganisti kirikuid. 

Tahmunud matsirahvas tuli oma madalatest talutaredest seda hiilgust imetlema – neid taevakõrgusi lagesid ja võlve ja suuri klaasitud aknaid ning kogu seda täiesti ebapraktilist kasutut avarust, valgust ja ruumiküllust, mis maarahva meelest sulaselge raiskamine oli (sest kes see seda kõike kütab ja mis see küll maksma läheb). Ning rahvas mõtles, et ohoo: kui tõesti on olemas üks jumal, kes kõige üle valitseb, siis see on tõesti tema vääriline koda, ning tundis ühtaegu nii suurt alandlikkust kui ka hinge õilistavat ülevust, et sellest kõigest osa saab.

Toimiva kollektiivse usu juures ongi oluline natuke karta ja häbeneda, teist sama palju imetleda ja juubeldada. Tunda end imepisikesena kui udupiisake ookeanis, killuke peegeldust päikesesäras – ometi osana millestki suurest, ilusast ja ülevast.