R, 22.11.2024
Ilm
Horoskoop
Mälestusraamat.ee
Tellimine
Kuuluta
Reklaam
Kontakt
Nõusolekud
RUS
ENG
Kultuur

Vaata, emme! Kiilakas tädi!

Foto: Anna Prokofjeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Annika Haasi näitus «OMG! She is bald / Appi, kiilakas naine!» sündis tõdemusest, et vaikimisi eeldame, nagu peaks naisel olema juuksed peas, veel parem pikad. Ja kuidas reageerib üldsus, kui naine käib ringi särava poleeritud kolbaga või just masina alt tulnud 0,3 millimeetrise siiliga? Hendrik Alla juttu näitusest, Annika Haasist ja kiilakatest naistest loe edasi...

Naised Annika Haasi näituselt «OMG! She is bald / Appi, kiilakas naine!» jutustavad oma loo: miks neil juukseid pole, mida  head ja halba selles on.

Nele, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Nele, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Nele

jaanuarikuu eksamisessises pakases, sest tundsin, et tahaksin midagi uut. Ma tahtsin teada, mis muutuks ja kuidas ma end siinses ühiskonnas naise rolli täites kiilakana tunneksin.

mida Eesti ühiskonnas naiseks-olemise all mõeldakse. Võib öelda, et elu muutus rutiinivabamaks. Alguses oli tudengipidudel raske tantsida, sest pidin tükk aega kohanema, kuna õpitud tantsuliigutustel ei olnud enam mõtet. Kuidas näiteks nüüd küll tantsida, kui pole juukseid, mida seksikalt visata? Terve elu olen ju oma keskkonnast ja eakaaslastelt õppinud tantsuliigutusi (vt ka «riitustants»), mis keskendusid juuste eksponeerimisele (vt ka «hei, ma olen viljakas!»).

Juuste mahalõikamine muutis mu elu, sest see võimaldas mul mikrotasandil läbi mängida n-ö võimumängu, see tähendab tajuda, kelle käest ja kelle kätte liigub otsustusvõim ning -tahe. Võtsin otsustaja rolli ja see omakorda võimestas mind ohjade ja otsustamisvabaduse enda käes hoidmist ka mujal praktiseerima. Selle kogemuse võrra rikkamana on juba oluliselt julgem ümbritsevat ühiskonda, seda nii mikro- kui ka makrotasandil, kriitilise pilguga vaadata ning ebaõiglusest või survestamisest valju häälega teada anda.

välja öeldakse esimene filtreerimata mõte. Nii muutusid mu lähedaste soov, et ma juuksed tagasi kasvataksin («kasvata kas või natuke üle kõrvade»), lähedaste ja võõraste vabalt lubatud möödaminnes visatud kommentaarid minu mittenaiselikule välimusele ning kõige hullem – see, kui inimesed ilma luba küsimata juukseid «sasima» tulevad (no kes nii teeb?!) – mu igapäevaelus veidraks refrääniks.

Billeneeve, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Billeneeve, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Billeneeve

fotograaf Dmitri Kotjuhilt, kes soovis juustest ilmajäämise protsessi jäädvustada. Ma olen varemgi mõelnud, et mis oleks, kui… Kuid siis on vastuseks olnud kindel «ei» ja pigem küsimus: milleks? Juuksed on, nagu ka riided ja ehted, sinu parim kaitsekiht.

Hetkel, mil see jutuajamine toimus, tundsin, et olen nii tugev ja nii rahul, et kiilaspäisus ei saa rikkuda mulle olulisi asju. Pigem tekitas mõte rahuloleva naeratuse näol, kuigi nautisin ka viimaseid päevi oma pikkade valgete rastapatsidega linnatänavail, saades ülipositiivseid komplimente.

«sul on ilus peakuju», «sulle sobib». Lõbustanud on see, et äkitselt on nii palju inimesi ümberringi, kellega saaks koos teha kaksikute pilte!

seda võimsamini on tajutavad hiljem pettunud kommentaarid: varem olid sa vähemalt ilus. Kümne ringis Benno jooksis mind nähes esimestel päevadel toast välja, kui mütsi peast võtsin, kuna see pidi olema nii õudne. Mitte kiilaspäisus ise, aga peanaha värv, mis veel päikest nägemata oli sinkjaslilla ning veresooned vaikselt välja paistmas.

Kõige negatiivsem juustest ilma jäädes on külmatunne. Iga väiksemgi suvetuul tekitas külmavärinaid.

Marje, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Marje, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Marje

naisena, kui pead katab vähene 5 mm juukseid. See on lihtsalt minu valik, mille ma leian endale suurepäraselt sobivat.

Hetkel, mil see jutuajamine toimus, tundsin, et olen nii tugev ja nii rahul, et kiilaspäisus ei saa rikkuda mulle olulisi asju. Pigem tekitas mõte rahuloleva naeratuse näol, kuigi nautisin ka viimaseid päevi oma pikkade valgete rastapatsidega linnatänavail, saades ülipositiivseid komplimente.

olen täheldanud, et minuga suheldes vaatavad inimesed mulle alati silma. Inimesed märkavad mind ja ma olen meeldejääv. Ma ei jää komplimentidest ilma sellepärast , et mul pole poolde selga ulatuvat hobusesaba. On öeldud, et mu kiilaspea just toobki välja mu sisemise sära ja sarmi. Ja minu puhul ei saa keegi kaevata kraanikausis olevate pikkade juuksekarvade üle.

noorele naisterahvale ikka selline juuksestiil mitte sugugi sobilik pole, siis muud negatiivset kogemust polegi ette tulnud.

Laura, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Laura, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Laura

mul on juustega vedanud, et nad on nii tugevad, tihedad ja paksud. Samas mäletan ka seda, et pidevalt oli nendega mingi jant. Kui olin väike koolitüdruk, pidi ema igal hommikul koos minuga varem ärkama, et mulle pats punuda. Ning hiljem hakkasid pihta igasugused värvikatsetused, tukatestimised, järku lõikamised jne. Mingil hetkel lihtsalt väsitas see ära ja otsustasingi teha kardinaalse muutuse.

seljas kasukas ja jalas kõrge kontsaga saapad. Üks meesterahvas tuli tuld küsima ja tegi niisama veel juttu. Pakkus, et ma olen kas näitleja või tantsija. Küsisin, miks ta nii arvab, ja ta polnud komplimentidega kitsi, et olen kihvt ja elegantne ja silmapaistev.

Abikaasale lubasin õlut ka osta. Seisin õlleriiuli juures ja vahtisin erinevaid marke, ostukäru oli veidi eemal. Äkki kuulsin eemalt tiba ülbet meesterahva häält hõikamas: «Kuule, poiss, su käru on ees!» See tegi tuju kehvaks ja teel poest koju mõtlesin selle üle, kas peaks äkki juuksed uuesti pikaks kasvatama.

Elina, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Elina, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Elina

Esimest korda lõikasin pea paljaks 17-aastaselt protestist tibinduse ja pinnapealsuse vastu. Pealegi vihkasin oma lokkis pikki juukseid. Minu arvates sobib see stiil mulle nii hästi, et ei olegi enam juukseid pikaks kasvatanud, kuna tunnen ennast just nii kõige enesekindlamana ja ilusamana, seega kaugel protestist – puhas ilu.

ägedaim on alati see, kui noormehed mind vaatavad ja ütlevad: sa oled ikka nii kuradi ilus ja seksikas.

ossid vahivad ja siis omaette midagi ühmavad ja itsitavad, aga sellest olen ma ammu üle.

Lisaks ka midagi naljakat. Umbes 15 aastat tagasi Rakvere turuplatsil lõi vastutulev vanamutike mind vaadates risti ette ja pidi üle õla vahtides peaaegu ümber kukkuma.

Lisse, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Lisse, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Lisse

sellele on lihtne vastus: ma ajasin oma juuksed ära, sest ma tahtsin midagi uut ja «normaalne» pole minu jaoks.

sa asja vaatad ja mis on sinu vaatenurk, minu vaatenurk oli imeline sellesse olukorda minnes ja on ikka veel. Loomulikult kõik ei arva nii, aga enamjaolt inimesed panevad tähele ja neile meeldib, näiteks käisin perega restoranis ja üks klienditeenindaja tuli minu juurde ja ütles, et ma näen imeline välja ja kui julge ma olen.

kellele su otsused ei meeldi. Ühed neist on kindlasti mu isa ja vend. Mehed meesteks ja neile meeldib ikkagi tüdruk pikkade juustega. Aga pole hullu, eks nad saavad ikkagi sellest üle, sest juuksed kasvavad tagasi ja see juusteta pea ei pea olema igaveseks.

Anu, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Anu, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Anu

aastal 1999 – meeldima hakkas ja külge jäi. Tundub, et nii jääbki.

Vaatenurga küsimus rohkem. Igasuguseid vahejuhtumeid on olnud. Kord olin mingis keldrisekkaris ainus klient. Müüjanna rääkis sõbrannaga telefonis: «Oota, ma nüüd ei saa. Mul on siin kliendid. Poisid ja...» See «poisid» olin mina, mulle see jubedalt meeldis tol hetkel. On ette tulnud ka tüütuid «Tulnuka» filmist välja lõigatud tüüpe, kes vinguvad, miks ma küll kauneid kiharaid ei kasvata. Et miks nii rõve soeng. Pigem pole seegi negatiivne kogemus... olen leidnud, et kui ma sellistele ei meeldi, pöörleb maakera siiski jätkuvalt õigetpidi.

Eve, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Eve, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Eve

Tema otsustus pildile tulla sellisena, nagu ta hääbuvana on, oli kantud heast tahtest tuletada inimestele meelde, et arsti juurde tuleb minna õigel ajal ja mitte kannatada valu. Valuga tuleb tegeleda kohe. Eve ei saanud enam ise ennast aidata, aga äkki saab ta aidata teisi. Selline oli Eve soov.

Mari, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Mari, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Mari

Tundsin, et paljudel juhtudel on igasugune juukselõikus minu jaoks ammendunud. Tõuke andis neiu, kelle poisipead imetledes läksin kell 5 hommikul Protestist koju, missiooniks võtta juukselõikusmasin ja ajada ennast kiilaks. Protsessist kujunes väga ilus rituaal. Lõpetasin sellega ühe pikaajaliselt kestnud eluperioodi, alustades seeläbi uuelt lehelt. Kuna ma usun, et juuksed kannavad endas palju energiat, siis lihtne viis on sellest vabaneda, lõigates need maha. Teise suure põhjusena valisin sellise välimuse solidaarsusest minu vähki põdeva emaga. Irooniline on see, et pärast mitmekuulist ravikuuri pole temal juukseid välja langenud, aga mina olen soenguga väga rahul.

ühiskonda provotseerida. Jälgida, kuidas käitutakse, mida märgatakse, kas kommenteeritakse. Siiani olen väga erinevatelt inimestelt toredat tagasisidet saanud. Kes teavad mind juuste-aegadest, on isegi öelnud, et olen lõpuks oma soengu leidnud. Vahel tahetakse siilipea mõnusust katsuda. Esmakohtumisel kiilaka minaga suudetakse kergemini füüsilise keha tagant hing üles leida.

eemale hoidmist. Viimatise seigana mäletan, kui WCsse sisenedes hõigati mulle järele, et meestevets on teisel pool. See on minu jaoks isegi pigem humoorikas, sest sedasi näeb, kes on visuaalses pooles ja stereotüüpides kinni.

Piret, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Piret, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Piret

vaba valik. See on keemiaravi tagajärg.

Kuuldes, et jään juustest täiesti ilma, lõikasin kõigepealt poisipea. Üsna alasti tunne oli. Tasapisi harjusin, kuid siiski tundus võõras. Lõpuks tuli kõik maha ajada. See tundus hetkeks lausa alandav.

Endalegi suureks üllatuseks olen hakanud iseendale sellisena meeldima. Vaadates peeglisse, näen ennast hoopis selgemini ja teravamalt. Lähemad tuttavad on ära harjunud ning mõnele isegi meeldib.

Väljas käies kannan parukat. Seda osalt sellepärast, et liigun praegu kehvasti ja olen ka kõvasti alla võtnud ning tekitaksin ilmselt kas haletsust või «äkki nakkab»-reaktsiooni.

Pikemas perspektiivis ei plaani ma samas stiilis jätkata, vaid valin siiski juuksed.

Roosi, näituselt «Appi, kiilakas naine!»
Roosi, näituselt «Appi, kiilakas naine!» Foto: Annika Haas

Roosi

pole veel pähe kasvanud. Kõik arvavad, et olen armas ja ilus nii ehk nii. Pealegi teiste arvamus mulle korda ei lähe – peaasi, et elus oleks rohkem piima.

soengut endale tahan. Olen otsustanud, et kiilakaks ma ei jää.

kõige vastikum osa päevast on see, kui mulle pärast vannitamist müts pähe topitakse. Tüütu!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles