Eesti pole Venemaa

Draamakunstikooli ja Dmitri Krõmovi Laboratooriumi lavastus «Vene bluus. Seenelkäik» etendub Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses.

FOTO: Natalia Cheban

Kuldne Mask Eesti festivalil oktoobri alguses nägi kuut erilist lavastust Venemaalt. Kuigi Tallinnas käisid naaberriigi tipud, ei tohiks nähtud etenduste põhjal teha siiski põhjapanevaid järeldusi.

Tellijale

Ent samas ei saa jätta üldistamata, sest neli suurlavastust – G. Tovstonogovi nimelise Suure Draamateatri «Joobunud», Draamakunstikooli Teatri Dmitri Krõmovi Laboratooriumi «Vene Bluus. Seenelkäik», A. Raikini nimelise Satirikoni teatri «Inimene restoranist» ja ka Muusikalise Komöödiateatri «Jekyll & Hyde» – puudutasid väiksemal või suuremal määral inimese ja jumala ning inimese ja võimu vahekordi.

Kõik need lavastused olid tähelepanuväärsed, omanäolised ja kindlasti vaatamist väärt, kuid neis käsitletavad probleemid, eelkõige rõhuasetused, jäid võõraks. Eesti ühiskonda võib süüdistada paljudes asjades, kuid silmakirjalikkus ja pugejalikkus, võimu ees lömitamine – olgu võimu esindajaks ülemus, ametnik, korravalvur või torumees – pole õnneks meie teemad. Nähtud etendustest saab teha üldistuse, et süsteemi ja väikese inimese konflikt on Venemaal praegu aktuaalne. Ebaõiglusest rääkimiseks kasutatakse kilbina ajalugu või muinasjuttu.

Tagasi üles