Šoti rokikuningad Biffy f***ing Clyro armu ei andnud

Biffy Clyro kontsert Foto: Toni Läänsalu

Kuigi Šoti rockbänd Biffy Clyro – või Biffy fucking Clyro, nagu nad ise enda kohta ütlevad – küll eile õhtul Tallinnas Saku Suurhallis maja rahvast täis ei toonud, kuid allahindlust nad sellegipoolest ei teinud.

Biffy jaoks ei ole see mitte esimene, ega isegi mitte teine kord Tallinnat külastada. Mehed on siin rokkinud juba kolm korda, käivad nagu kellavärk iga kolme aasta tagant sügisel Eesti muusikahuviliste kõrvu paitamas. Või kas just paitamas, praegu neid ridu kirjutades on mu parem kõrv ikka veel lukus, sest eile sai ikka halastamatult rokkida, nii et lõpuks ei saanud aru, kust algab muusika ja lõppeb kere läbiv vibratsioon.

Külmuse poolest tuntud põhjamaade publik, kelle hulka ka kahtlemata eestlased kuuluvad, suutsid siiski Biffyle piisavalt rõõmsalt kaasa elada, et loodetavasti jätkuvad šoti meeste Tallinna-külastused ka tulevikus. Ometi on huvitav tõdeda, et alati leidub rock-kontserdil neid inimesi, kes nagu hästi ei saa aru, kuhu nad sattunud on. Nad ronivad võimalikult lava ette ja seisavad seal siis pahaselt, näidates iga oma keharakuga välja, kuidas nende rahu tantsivad, huilgavad ja kaasa elavad kontserdikülastajad häirivad. Saalis oli ka eile piisavalt kohti, kus said õhtut nautida need, kes enda ümber natuke ruumi ja õhku soovisid, ometi märkan ma igal kontserdil vähemalt kolme sellist inimest, kes on justkui vastumeelselt mosh pit’i end surunud ning siis aru ei saa, miks neid rahule ei jäeta ja mingite kaasaelamisemotsioonidega ümbritsetakse. Õudne, rokikontserdile ja kaasa elama, millised loomad!

Kui nüüd irooniavabalt Biffy Clyrost endast edasi rääkida, siis tasub mainida, et meestel on meisterlik oskus sulatada ühte uus ja vana, nii et äratundmisrõõmu tunnevad ka need, kes on Biffyle juba paarkümmend aastat kaasa elanud, aga näiteks uusimat albumit («Ellipsis», mille kontserttuuriga ongi tegu) veel pähe pole jõudnud õppida. Biffy Clyro on ilmselgelt võtnud õppust ka legendaarsematelt rokijumalatelt – nii oli nende set pikk ei rohkem ega vähem kui 24 lugu, mis tähendas pea kaht tundi järjepidevat andmist. Selle üle pole aga tarvis imestada, kui meenutame, et Biffy oli aastal 2011 Helsingi Kalasadamas Foo Fightersi soojendusbänd ning on ju teada värk, et Dave Grohl kütab laval kahesajaga, pausideta (kui ta just parasjagu lavalt alla ei saja ja jalaluud ei murra, aga ka siis tuleb ta pärast tagasi, et kontsert lõpule viia).

Biffyde esimeest Simon Neili on laval puhas nauding vaadata. Toores animaalne ürgmehelik jõud, mis temast hoovab, ei saa jääda kellelgi märkamata. Sinna vahele pikitud Biffy-ballaadid (viimaselt plaadilt näiteks «Medicine» või «Re-arrange», mis on juba tänaseks kogunud Spotifys üle 3 miljoni kuulamise, tehes sellest ühe nende populaarseimatest lugudest) näitavad mehe õrnemat külge, samas muudab ta takti ning elab mängleva kergusega sisse bändi rajumatesse lugudesse, uludes loomalikult («Howl»), kisades kogu hingest («On A Bang», «In The Name Of The Wee Man»), ja kordagi unustamata ühegi laulu üsna keerulisi sõnu (parim näide Biffy mitte just kõige lihtsamast lüürikast on näiteks «Whorses» või ka «Bubbles»).

Muidugi ei jäetud meid ei nende popimate lugude («Mountain», «Many of Horror») ega ka encore’ita, mil meile anti ka «The Captain», «People» ja «Stingin’ Belle». Ja selleks korraks läinud Biffy fucking Clyro oligi, jättes meid higisena ja õnnelikuna Saku Suurhalli kleepuvaid põrandaid vahtima.

Kindlasti olid õnnelikud ka need torisejad, kes kogemata kontserdile jõudnud olid. Sest noh, läbi ju sai.