Ja ma naeran et ma nutan...

Jean-Luc Lagarce näidendi «Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama» tõlkis ja lavastas Tallinna Linnateatris Anu Lamp. Mängivad Helene Vannari, Epp Eespäev, Liis Lass, Külli Teetamm (fotol) ja Elisabet Reinsalu (fotol). Foto: Siim Vahur

Juhan Viidingu luulerida «ja ma naeran et ma nutan» hakkas mu sees kumisema Külli Teetamme avamonoloogi ajal ja jäigi tema tegelaskuju, Esmasündinu saateheliks. 

Linnateatris on lavastatud kolm Jean-Luc Lagarce’i näidendit: «Meie, kangelased» 2009, «Üsna maailma lõpus» 2010, nüüd «Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama». Külli Teetamm ainsana on mänginud kõigis kolmes ja täiesti eriilmelisi rolle. Tema Esmasündinu sõnade sees ja kohal tantsisklemine, rolli siseilma liikuvus ka näiliselt liikumatuna, kinnitab, kui õige oli otsus anda Teetammele Helmi Tohvelmani nimeline auhind.

Lavastuse «Olin kodus...» kujundus (Martin Mikson) ja kostüümid (Kristiina-Hortensia Port) loovad esmase seose Lorca «Bernarda Alba majaga», mis on üks ütlemata sünge näitemäng. Aga «Olin kodus...» ei mõju ängistavana. Peagi hakkab kujundus avarduma, silma jäävad tolmunud raamaturiiulid tagatoas: see on maja, kus palju loetakse.