Tema, kelle poole on oldud teel nagu silmapiiri poole

Viivi Luik Foto: Ülo Josing / ERR

Pealkiri järgnevale usutlusele Viivi Luigega on parafraas kirjaniku meenutusest 1970. aastate  alguse stagneerunud kirjanduskriitikast, kus sattuti segadusse Luige kujundisüsteemi muutumisest («Hääl» 1968 ja «Ole kus oled» 1971) ning muretseti tema senise lugejaskonna ahenemise pärast.

Viivi Luik: «Mu esimene raamat oli luuletuskogu «Pilvede püha». Olin kaheksateist aastat vana, kui see ilmus, ja enne seda olin olnud mõned aastad imelapse ebameeldivas rollis, mis tähendas, et kriitikud vedasid ajaviiteks kihla, millal ma läbi kukun. Mind päästis ainult muutumine, elu, mille kogemine mind muutis ja avardas, ja mina ise, kelle poole ma olen olnud eluaeg teel nagu silmapiiri poole.» (V. Luik, «Inimese kapike», 1998, lk 7–8) See muutumine läbi kogemise ja muutumise kogemine, see lakkamatu tee iseenda juurde, läbi oma aja ning läbi teiste ja koos teistega on viinud tõdemuseni endast kui raamatust (vestlus Hedi Rosmaga «Ma olen raamat», 2010), mida kirjutatakse kogu elu. Eks lõpuks jäägi meist järele raamat (nimi, lugu, närtsiv kimp mälestusi, mõnel juhul legend) ja oma kultuurini jõudnud rahvas ongi võetav kui üks raamatukogu.

Viivi Luigest ning ta loomingust on palju kirjutatud, on korraldatud konverentse, antud välja kogumikki «Loomine – olemise kehtestamine» (2011); temast on tehtud mitu portreefilmi, teda on kümneid kordi intervjueeritud – kõike seda üle lugedes-vaadates  võib arvata end jõudnud olevat Viivi Luige pildi sisse (vrd «Pildi sisse minek», 1973). Seekordses usutluses (sest olen Viivi Luigega varemgi vestelnud) võtan esitada lähimale põlvkonnakaaslasele – meie sündi lahutab teineteisest kolm nädalat – seitse küsimust, iga elukümnendi kohta ühe, lisades kaheksandagi, sest kuni elatakse, seni on kõik veel ees.