«Ain Anger on väga sümpaatne, sõbralik, hea huumorimeelega, äärmiselt otsekohene, samas väga tagasihoidlik, talle ei meeldi endast rääkida ega intervjuusid anda.» Nii hoiatavad need, kes Eesti aegade üht edukamat ooperilauljat hästi teavad.
Aga Anger on jutuajamisega nõus. Kohtumispaigaks sobib talle kodulinna Viini asemel hoopis Dresden, sest juba kuus aastat kestnud töö vabakutselisena tähendab liikumist linnast linna ja riigist riiki.
Ain Angerit peetakse praeguse aja üheks paremaks bassilauljaks ja Richard Wagneri loomingu interpreteerijaks. Ta on oodatud külaline kõikides suurtes ja tähtsates ooperimajades üle kogu maailma ning hinnatud solist kontserdilavadel.
Semperoper, kus Angeri kanda on Wagneri ooperis «Reini kuld» Fafneri roll, asub maalilise Elbe jõe kaldal 1841. aastast. Selles ooperimajas on muu hulgas esietendunud mitu Wagneri ja Richard Straussi teost.
Teen endale järgmisel sünnipäeval raske, aga ilmselt parima kingituse, sest laulan Modest Mussorgski ooperis «Boriss Godunov» nimiosa.
Anger on Semperoperis tööasjus alles esimest korda, Dresdenis Frauenkirche kirikus on ta aga esinenud Ludwig van Beethoveni «Missa Solemnisega».
«Ühelt tenorilt küsiti kunagi, kas vastab tõele tema naise väide, et etenduse päeval ei vaheta mees isegi temaga sõnagi,» muigab ta kohtumist etendusepäevaks telefonis kokku leppides. «Tenor vastab, et jah, sest temaga ma ei vahetagi.» Õigus jah, Anger pidi ju nalja ka viskama.
Kui ooperimaja kõrval asuvasse teatrikohvikusse astume, ta juba ootab meid. Esimesest hetkest oleme fotograafiga selle Saaremaa hiiglase erakordselt tugevas ja heas energiaväljas. Esimesed laused on eestlaslikult viisakad ja pisut võõrastavad, aga siis ühtäkki need kunstlikud piirid kaovad ja järgmised neli tundi räägime juba nagu vanad tuttavad. Kohe saab ka selgeks, et see mees elab ja hingab muusikast.
Kõrvaltvaatajale tundub eduka vabakutselise ooperilaulja tööelu, mis viib eri riikide teatrimajadesse, kus puudub omaseks saanud koduteatri tunne, keeruline ja emotsionaalseid väljakutseid esitav. Anger ütleb, et proovisaal on proovisaal igal pool. Nagu lava on kõikjal lava. Ka tööprotsess on ühesugune, oluline vaid, et see oleks hästi organiseeritud.
«Kui kõik osalised on terved ja puuduvad stressi tekitavad viimase hetke lauljatevahetused, lavastus ise ei ole väga komplitseeritud, vaid kulgeb loogiliselt, siis astud uksest sisse nagu ikka, ütled tere, ma olen kohal, sind võtab vastu assistent, juhatab proovisaali ning töö läheb käima,» selgitab Anger. «Eri majades töötavate kolleegide puhul on tavaline, et üle kolme kuu või kord aastas saadakse kokku ja sellest on tekkinud omamoodi perekond.»
Üldiselt on kõikidel etendustel ettevalmistusperiood, iseasi, kui pikk. Vabakutselisel lauljal tuleb oma aega oskuslikult planeerida.
«On olukordi, kus lendad hommikul kohale ja õhtul on etendus. Siin Semperoperis alustasime aga juba kolm nädalat tagasi taastusproovidega. Lavastus «Reini kuld» tuli siin välja 2001. aastal, aga seda ei ole juba kolmteist aastat mängitud. Muidugi on olemas režiiraamatud, aga assistent on Saksa täpsusega fanaatik, kes teab iga hetke ja kohta, kus keegi midagi tegema peab. See on lauljale väga hea, kui juhendid on täpsed, mitte nii, et mine lavale ja tee midagi. Mida parem maja, seda lihtsam on prooviperiood ja seda parem on lõpptulemus. Alates sellest, mis kell algab proov ja millal ning kui pikk on paus. See annab tööle vormi, sest kui on liiga palju aega käes, hakatakse ressurssidega laiutama.»
-Kui keeruline on vabakutselisel ooperilauljal rolliga kiiresti kohanduda?
Kasutan töömeetodit, mida olen õppinud Viini Riigiooperis. Tähtis on jätta meelde punktid, millest muusikas lähtuda, kellega suhestuda ja kes mida vajab. Laval oled küll tund aega, aga märksõnu või momente, millele keskenduda, ei olegi nii väga palju. Tuleb kõik rahulikult läbi vaadata, meelde jätta, ja kui need on lavastuslikult loogilised, siis see muret ei valmista. Etendusepäeval tuleb elada oma tavalist elu, elevus ja rambipalavik tulevad nii või naa. Talismani mul pole, sest kui ma selle maha unustaksin, keskenduksin halvale endele, kütaksin end üles, rikuksin meeleolu ja kaotaksin enesekindluse. Hääle lahtilaulmisega on ka see lugu, et häälepaeltele piisab köhatusest, sest need on vaid kahesentimeetrised, aga hingamine tuleb avada.
-Aga kui midagi läheb meelest, eksite?
See on õhtu tipphetk, kui laval läheb midagi viltu. Ooperiteatris muidugi nii palju juhtuda ei saa kui sõnateatris. Meil on ju tekst koos muusikaga ees, intonatsioonid heliloojal ette antud, ise me väga palju muuta ei saa ning tempo jookseb. Seetõttu võib juba viienda-kuuenda etendusega rutiin tekkida. See ei ole aga hea, sest rutiiniga kaasneb igavus, millel puudub energia. Kui aga midagi juhtub, ärkab kogu lava. Tekib teine ja väga põnev energia, need etendused, kus keegi kukub või komistab, on vaata et kõige paremad. Just viimasel «Reini kulla» etendusel, mis on muusikaliselt väga raske teos, juhtus ootamatu lugu. Siin Dresdenis dirigeerib seda üks paremaid Wagneri dirigente Christian Thielemann ja arusaadavalt on nii solistid kui ka orkestrandid õhinas ja väga hea ettevalmistusega. Näkineidude osatäitjad suundusid etenduse lõpus publikule nähtamatult orkestriauku laulma. Enne sinna jõudmist lülitas üks neist kogemata orkestri töövalguse välja ja orkester mängis kaks pikka minutit kottpimedas. Ma rõhutan, tegemist on äärmiselt keerulise teosega, aga orkester tundis seda muusikat nii hästi, et midagi ei juhtunud. Selliseid olukordi tuleb ette ja nendega peab hakkama saama. Keegi ei ole ju süüdi, sest see oli tehniline probleem, sama lüliti tuleb edaspidi asetada kohta, kus see kellelegi ette ei jääks.
-Kas kolleegid ka aeg-ajalt lavaelu vürtsitavad?
Ikka tehakse selliseid nalju, et pööratakse laulmisest vabal hetkel publiku poole selg ja tehakse nägusid, samal ajal kui laulad. Proovi siis tõsine olla, eks ikka tikub naer peale. See on muidugi tore siis, kui on tegemist koomilise ooperiga.
Mäletan üht «Sevilla habemeajaja» etendust Viinis. Läksin just lavalt minema, kui kuulsin, et publik möirgab naerda. Piilusin kardina vahelt, et mis juhtus. Selgus, et ühel lauljal olid püksid lõhki läinud. Ta isegi ei teadnud, kui lõhki need tegelikult olid. Koomilises ooperis sai aga olukorra lahendada nii, et ta võttis punase räti ja üritas katkisi pükse varjata ja paigata, tegi seda muidugi avalikult, nii et see ka publikule väga meeldis. Siis tekkis orkestrantidel ka juba tõsine huvi laval toimuva vastu. Paljud tõusid, samal ajal mängides, püsti ja kiikasid lavale.
-«Reini kulla» esietendusel Viinis juhtus ka üht-teist?
Selle ooperiga olen palju eri lavastusi teinud. Viinis tuli ruttu õppida ja lavaproove ma ei saanudki. Fafneri tegelaskujul oli suur kostüüm ja hiiglaslikud käed, ees aga lateksist mask. Pidime teise hiiglasega lavale tulema maja ehk poodiumi tagant. Mina nägin lava aga esimest korda. Seega ei teadnud, kus ma seal täpselt dirigendiga kontakti saan. Enne laulma hakkamist mõistsin, et olen veel liiga kaugel poodiumi taga ega näe dirigenti. Ei jäänud muud üle kui jälgida dirigenti monitorist, selleks pidin pöörama pead, mida tegin liiga järsult ja mask jäi paigale. Kuna käed olid hiigelsuured, ei saanud ma enda abistamiseks mitte midagi teha. Nii ma selle valusa minuti läbi kõrvaaugu laulsingi. Pärast üht sama ooperi esietendust kummardama tulles aga kukkusin. Seejärel sain kuulsaks, sest seda kukkumist kajastati palju. (Naerab.)
-Mille alusel te rolle valite?
Rollid valin koostöös oma mänedžeriga. Arvestame edasist arengut ja tuleb kaasa võtta varem hästi õnnestunud rollid. Mänedžer peab olema, agentuur on nagu puhvertsoon, kes sind aitab ja informatsiooni vahendab. Graafik on nii tihe, et ma ei suudaks igapäevaste küsimustega nagu lennuliiklus või hotellitoa leidmine samuti tegeleda. Seetõttu on ajakava, kus mõnikord on olulised isegi sellised detailid nagu hotelli kõrvaltänavas asuva poe kirjeldus või kui mitu minutit kulub teekonnaks ooperimajja või häälearstini. Tihti on ühel perioodil kolm-neli pakkumist ja on juhtunud, et esimesena on alla kirjutatud kõige viletsamale lepingule. Siis ei ole enam midagi teha ja pead paraku parema pakkumise ära ütlema. Millal sellest ooperimajast uus ettepanek tuleb, ei tea iial.
-Millisest rollist te unistate?
Ei unistagi, sest see viib mugavustsooni, kust ei saa välja, ning töö jääb tegemata. Laval kaob veenvus, kui mõtted on samal ajal unistuste juures. Omamoodi on iga uus roll unistusteroll. Teen endale järgmisel sünnipäeval raske, aga ilmselt parima kingituse, sest laulan Modest Mussorgski ooperis «Boriss Godunov» nimiosa. Olen selles ooperis juba kõiki teisi bassirolle laulnud.
**
Aastaid tagasi, esimesel hooajal Viini Riigiooperis alustades oli Angeril kohustus olla valmis 28 rolli laulmiseks, sest just nii palju bassirolle oli sel ajal repertuaaris. Mida suuremaks aga rollid lähevad, seda vähem on lauljal neid korraga käsil. Vabakutselise ooperilaulja etenduste ja rollide arv väheneb tunduvalt. Ettevalmistusperioodid on pikad ja sel ajal ollakse ühe rolliga ajaliselt väga hõivatud. Anger ütleb, et kuigi varem võis ta teha sama ajaga viis korda rohkem tööd, on selline süsteem hea, sest muidu ei jätkuks jõudu, aga jõuressursi jagamine on oluline.
Kui käsil on palju rolle, siis segadust nende vahel ei teki, sest kogu protsessi juhib muusika. Rollide õppimise juures toimib teatud motoorika – tuleb luua võimalikult palju seoseid muusika, teksti ja liikumise vahel.
«On lavastusi, mida ma pole vahepeal viis aastat teinud, isegi lavakujundus on meelest läinud. Aga lavale astudes käid nagu mingit nööri mööda ja tead täpselt, mida teha. See ongi kompleksmälu teene. Kui ma sellest aru sain, ei pidanud enam ülearu muretsema. Mäletan, et varem jälgisin oma kolleege, kes olid enne esinemist tihti väga närvis ja mõtlesid kõiksugu negatiivseid asju. Aga stressienergial on väga suur jõud.
Laval olles tuleks stressi tekitavad faktorid viia miinimumini. Stressienergia ehk rambipalavik tuleks muuta positiivseks elevuseks. Ja saata see lavalt publikusse.»
-Mismoodi seda energiat laval tunnetate?
Ooperis on lava ja saali vahel orkester, saalid suured ja publikuni jõudmiseks tuleb endast tohutult anda. Tunnetus on erinev. On olnud etendusi, kus publik on hiirvaikne ja tunned laval, et täna ei lähe kohe mitte, ei jõua nagu kuulajateni. Pärast saad aga sellise aplausi osaliseks, nagu oleksid maailma parim. Publikule nii meeldis, et nad elasid vaikides kaasa ja väljendasid oma tänu hiljem marulise aplausiga.
-Kas kujutelm, justkui valiks laulja saalist kellegi, kellele laulda, vastab tõele?
(Muigab.) Ma olen saanud naisterahvastelt ilusaid kirjakesi telefoninumbritega, et ma olevat vaadanud eile teises vaatuses talle sügavalt silma. Tahtmata kedagi solvata, tunnistan siinkohal ausalt – ma ei näe lavalt isegi mitte esimest rida, sest valgus ja orkester on ees. Orkestriauk on nagu nähtamatu sein. Samas on muidugi tore, et selline mulje jääb. Ooperilavastused on ju mu põhitegevus, kus kõik emotsioonid ja miimika on mõeldud selleks, et sellest saaksid osa ka viimases reas istuvad inimesed. Kammerkontsertidel on kontakt publikuga vahetum ja loomulikum. Kui saalis on 2000 asemel 200 kuulajat, siis esimestes ridades istujatele võib olla lavalt tulevat emotsiooni liiga palju. Minu ülesanne on see tasakaal leida, mis ei ole alati lihtne. Kammerkontserdi ja ooperi olemus on väga erinevad, esimene annab lauljale palju rohkem loomingulist vabadust.
Ooperi puhul ütleb sulle lavastaja, mida pead tegema, kuhu võid astuda või kellele silma vaadata, või tahab dirigent oluliselt kiiremat tempot, kui oled harjunud. See on aga lauljale üks ebamugavaid asju üldse. Kammerkontserdil otsustad ja teed kõik ise. Vahel tundub, et ühe laulu ettevalmistus on suurem töö kui poole ooperi oma, otsimist on palju rohkem. Kunstnikuna saad teha teistmoodi, lisada muusikasse palju rohkem värve. Lisaks saad olla sina ise. See on peen, filigraanne kunst.
**
Anger rõhutab, et heal ooperilauljal peab olema väga tugev tervis, see on kõige tähtsam, sest isegi kerge nohu või köha löövad rivist välja. Kasuks tulevad külm närv ja süvenemisvõime ning elementaarne suhtlemisoskus, lisaks teadmine, millal end säästa, millal anda endast kõik.
«Ma ei tea, millal end viimati vabaks lasin ja kas ma üldse vaba olengi. Sel aastal on olnud ehk paar hetke. Viimati mägedes matkates istusin maha, sõin kaasavõetud õuna ning vaatasin mägede ilu. Siis tuli rahu, et nüüd vist on puhkus. See kümme minutit on päris palju, et lasta pea mõtetest täiesti vabaks. Ma puhkan ka kodus Saaremaal. Toimetan seal suveköögis ja kui kõigil on kõhud täis ning nad on juba magama läinud, istun öösel tule ääres, ühtegi mõtet peas ei ole. Seda ongi vaja üks või kaks korda suve jooksul, et energiat saada.»
-Kas kahest puhkusehetkest piisab, et hääl püsiks vormis?
Ega see laulmine konti murra. Tuleb piisavalt liikuda, et hoida tervist, olla toonuses. Ma jalutan palju värskes õhus ja sõidan jalgrattaga, viirused ei hakka siis külge. Hääle vormishoidmise saladust ma ei tea. Sellist igapäevast lauluõpetaja juures käimist ei ole, see jääb aegade taha. Laulja pill muutub kehaga. Siin loevad magamatus või pingeline periood, kui ressurss on ära kasutatud ja hääl ei pea vastu. Siis tuleb leida tagasitee, minna nulli ja hakata end üles ehitama. Kui vaja, aitab klaverimängija või lauluõpetaja.
-Mis juhtub siis, kui laulja hääl ei ole etendusepäeva hommikul vormis?
Siis on otsustamiseks aega kella 11ni, mõnes kohas kella 17ni, pärast seda leitakse teine laulja. Selle otsuse vastuvõtmine on laulja jaoks kõige hullem. Isegi arst ei saa sulle öelda, kas oled võimeline laulma või mitte. Kui sa ei ole helistanud, pead laulma, sa kas pead vastu või ei, palud jumalat ja hüppad pea ees vette. Etenduse poolelijäämine on iga laulja õudusunenägu. Minul pole niiviisi juhtunud, aga olen seda väga palju pealt näinud. Haiguste ajal, kui pole ka kedagi võtta või ei öelda etendusest rahalistel kaalutlustel ära. Inimeses on siiski uskumatud ressursid peidus, mida raskem sul on, seda rohkem keskendud. On olnud kordi, kus mul pole kõnehäält, aga inimesed on tulnud pärast etendust kiitma, et sa ei ole veel kunagi nii hästi laulnud. Tervena tahad oma häält näidata ja laiutad ning teed sellega igasuguseid asju. Haigena saad laulda ainult õigesti ja täpsemalt, seetõttu võibki juhtuda, et laulad paremini kui eales varem.
-Aga kui hääl kaob keset etendust?
Siis eesriie sulgub. Kui laulja keeldub lavale minemast, läheb sinna tema asemel direktor. On igasuguseid variante, ka neid, kus poole etenduse pealt kutsutakse asendaja. Kord kadus ühel etendusel tenoril teises vaatuses hääl, kolmas vaatus oli aga ees. Siis vaadati, kes seda rolli üldse suudab lähipiirkonnas laulda. Neid eriti võtta polnud. Juhuslikult oli aga Viinis parajasti raudteejaamas pitsat tellimas üks neist vähestest, kes pidi siis 20 minutiga riigiooperisse jõudma. Ta ei olnud antud lavastusega absoluutselt kursis, ei jäänud muud võimalust kui laulda roll maha noodist lava kõrval, laval maigutas hääletu laulja aga suud. See teeb teiste lauljate olukorra ka ebamugavaks, sest tahad ju vastata sellele, kellelt tuleb hääl, aga ei saa. Eks ole ka paanikat. Selliste olukordade lahendamiseks viibib teatris alati keegi direktsioonist, ka lisadirigent, kes on valmis reageerima. Ning neljandas reas paremal pool istuvad saalis arstid. Kui midagi juhtub, peab keegi abi andma, olgu lavalolijaile või publikule.
On ka lauljate jonnimisi ja lavale minekust keeldumisi. Sel juhul jätkub etendus kontsertkorras. Orkestrile on see muidugi keeruline ja on alustatud dirigendi vabanduste saatel lausa kaks korda, aga sellised olukorrad on teistsugused ja meeldivad publikule, lisaks pakuvad pikaks ajaks kõneainet.
**
Kuulsatest ooperimajadest pole Anger laulnud vaid New Yorgi Metropolitanis ja Moskva Suures Teatris. Kõige kodusem ja parem saal on tema jaoks Viini Riigiooperi oma, kõige raskem Rahvusooper Estonia.
«See saal on väga väike ja väga armas «kammersaal», aga ehitatud sõnateatriks. Seal on väga halb akustika ja laulda väga raske. Mul on suur hääl, aga Estonias on alati tunne, et kuulajani see ei jõua. See on väga ohtlik, sest lauljad hakkavad liigselt pingutama ja häälega forsseerima ning teevad endale liiga. Maja ise on väga ilus – proovisaalid ja kogu lavatagune on uskumatult heas korras, tekib isegi küsimus, kas seda kõike on vaja, sest mitte kusagil mujal maailmas ei ole nii. Selle raha võiks panna mujale. Aastakümneid on lihtsalt räägitud, et meil oleks korralikku ooperimaja vaja, aga tegudeni pole jõutud. Kuigi ma saan aru, et Eestis on palju olulisemaid küsimusi, mida lahendada. Alati on midagi, mis on tähtsam. Miks meil ei võiks olla läbimõeldud ilusa ja uhke arhitektuuriga ooperimaja-konverentsikeskus, mis on visuaalselt efektne, seest korralik, nüüdisaegne, hea akustikaga, ooperile sobiva saaliga. Turistid ei lähe rahvamuuseumi ega sõnateatrisse, muu maailm on sellest ammu aru saanud, et riigi visiitkaart on klassikaline muusika, sest seda mõistavad kõik, keelest ja rahvusest olenemata.»
Anger lisab, et Estonia on tore maja, kus töötatakse vastavalt võimalustele, ning et üht väikest ooperimaja suurtega võrrelda ei olegi võimalik. «Ma olen siit ise välja kasvanud ja tunnen seetõttu heas mõttes kohustust siin võimaluse korral alati midagi teha.»
Kui Anger teeb Estonias mõne rolli, kaovad piletid kui imeväel ja etendused on välja müüdud. Sellega on ta kursis. «See teeb Eestis esinemise erakordselt raskeks. See tabamata imeks olemine. Lähme kuulame seda Angerit, kas ta on ikka piisavalt hea,» puhkeb mees naerma. «Kuulsin mõned ajad tagasi, et ma esinevat kodus liiga tihti, ju ei lähe mujal enam nii hästi. Seda enam pean kodus erakordselt hästi esinema. Tänase seisuga ma näiteks ei tea, millal järgmine kord Eestis lavale astun. Läbirääkimised küll käivad, aga midagi kindlat kokku lepitud ei ole.»
-Miks on endiselt nii palju neid, kes peavad ooperit raskeks ja kaugeks ning saalis kohtame peamiselt vanemaid inimesi?
See on kogu aeg nii olnud. Aegade algusest. Inimene jõuab ooperini ajaga, kes varem, kes hiljem. Kui enne oli juttu, palju ma saali näen, siis aeg-ajalt prilliklaasipeegeldusi ikka. (Naerab heatahtlikult.) Minuvanused ei ole veel saali jõudnud.
-Traditsioonilisi lavastusi ooperis sama hästi kui enam ei olegi, kas tunnete sellest puudust, et lavastus oleks lihtne, algne lugu?
Publikule üritatakse kõikjal maailmas kogu aeg pakkuda midagi uut, iseasi, mis muusikast ja sisust alles jääb. Pea peale pööramine on põhjendatud, kui publik seda mõistab. Üldiselt tahetakse näha inimsuhteid ja saada aru, mida lavastusega on tahetud öelda. Noor inimene võiks esimesena näha ikka traditsioonilist lavastust, et saada teada, millest lugu üldse räägib. Ka lauljal on esimesel korral vaja seda baasi, mida helilooja mõtles. Alles siis saab keerata modernseid võtmeid ja teha seda veenvalt. Paljud lavastajad suhtuvad ooperisse üleolevalt, sest neid motiveerib raha, siin on suuremad palgad kui sõnateatris. Osa lausa vihkab ooperit. Nad ei taju seda muusikat ega suuda lugeda partituuri. Olles muusikakauged, otsivadki nad kõike tekstist ega oska lauljatega midagi peale hakata. Lauljaid tajudes saavad nad aru, milliseid imeasju nendega teha saaks. Aastaid hiljem on mõningad lavastajad mõistnud, kui palju sügavam, keerulisem ja komplitseeritum ooperimaailm on. Siis nad tunnistavad, et ei osanud tegelikult ooperit lavastada.
-Miks peab kõik modernseks keerama?
Kunagi oli lauljate aeg, nad olid suured tähed, siis tuli dirigentide aeg, nad salvestasid ja teenisid suurt raha. Nüüd on lavastajate aeg. Kui laulja keeldub lavastaja nägemusega kaasa minemast, on uus juba ukse taga. Sõnaõigus on vaid dirigendil. Aga õnneks on häid kaasaegseid lavastusi väga palju.
-Kui suur konkurents on, kas keegi hingab kogu aeg kuklasse?
Tänapäevane lauljate koolitus on väga tugev ja väga häid lauljad on piisavalt. Varem oli rohkem spetsialiseerumist näiteks ühele või teisele heliloojale. Nüüdne laulja peab suutma kõike. Oma võimalusi ootavad paljud. Ma ei mõtle sellele, et keegi hingab kogu aeg kuklasse, sest siis unustad oma suuna, enesekindluse ja töö. Aga küllap see reaalsus selline on. Põlvkonnad vahetuvad, tulevad uued, see on normaalne.
**
Anger alustas lauluõpingutega 21-aastaselt. Enesekindlust oli piisavalt, et Saaremaa poisina konkureerida noortega, kes muusikas üles kasvanud ja elanud.
«Loomulikult vaadati mind kui poolearulist. Mina aga katsetasin oma piire, seadsin uusi sihte, tegin tohutult tööd ja see andis mulle jõudu. Paljud eakaaslased olid juba kooli astudes valmis, nad teadsid, kes on kõige parem ning kuidas peab muusikas midagi tegema. Valmis olemine paneb aga arengule piirid ja tõmbab tegemistele joone alla. Mina ei ole siiani valmis.»
-Aga ometi käiakse laulu erialale sissesaamiseks vaat et aastaid ettevalmistuskursustel?
Ma ise nimetan seda kunstlaulmiseks. (Anger hakkab rääkima tehishäälega.) Tahan siis alati küsida, mis juhtus, miks sa normaalse häälega ei räägi. Seda kunsthäält ei ole ju vaja. Sportlane ei saa minna kaugushüpet hüppama ettekujutusega, et ta on mitu korda suurem. Laulja peab samuti kasutama olemasolevat materjali ehk oma häält, mida hakatakse vormima. Hingamine saab paika, mahtu ja ruumi tuleb juurde, aga see peab olema loomulik tee. Kõige tähtsam on jääda iseenda vastu ausaks. Sa pakud ju laval publikule iseennast, oma emotsioone, oskusi ja häält, kui seal on midagi valet või võltsi, on see ebausutav. Alguses võib-olla petad ära, aga see tuleb välja.
Bassidel on kõige raskem alustada, kogu aeg pead laulma vanameeste rolle ja kuulad salvestusi, kus laulavad viiekümnesed, aga ise oled 25, sul pole ju seda keret, seda pilli olemaski. Siis nad laulavad niimoodi viis aastat – ei õnnestu ülemised ega alumised noodid, laulmine on üle mõistuse raske, siis kukuvad ära, õpetajad ka ei suuda aidata. Kui puudub algtoon, kõige täpsem, puhtam ja loomulikum, ei ole midagi kasvatada. Saad tühja koti, mis ei seisa püsti.
-Kust see julgus Eestist välja murda tekkis?
Ega seda julgust tekkinudki, see oli väga, väga raske protsess. Juba Saaremaalt Tallinnasse murdmine oli raske, pealinnas oli ju hoopis teine mentaliteet. Sealt edasi liikumine olematu keeleoskusega tundus võimatu. Tolleaegsel agentuuril läks palju võhma veenmaks mind ettelaulmistele minema. Aga nii see läks. Kui keeled suus, tulid juba lepingud ja maandusin kolmeks aastaks Leipzigisse, seal pidin kas ujuma või uppuma. Mulle tundub, et ujusin hästi välja. Alles siis hakkasin aru saama, mida ooperilaulmine tegelikult tähendab. Saksa suhtumine repertuaari ja töösse. Laulad nagu noodis kirjas. Lisaks keeleline täpsus – ooperilaulu- ja kõnekeel on täiesti erinevad, kõnekeele oskaja ei saa lauljat ooperikeeles aidata. Selleks peab olema õige nõuandja, see on omaette teadus. Ma olen liiga palju teel, aga uutes linnades pean need abilised leidma.
-Paljudest oma valdkonna tipptegijatest saavad ühel heal hetkel õpetajad, kas te olete sellele mõelnud?
Selleks peab olema veendumus, sest halbu õpetajaid on minutagi palju. Mul on küll midagi öelda, aga see nõuab kogemust ja aega ning see on tohutult suur vastutus.
-Te ei tahtvat midagi kuulda salvestamisest, miks nii?
On hääled, mis sobivad salvestamiseks, ja need, mis ei sobi. Minu hääl kõlab lindilt kuidagi imelik ja vale, liiga aus. Ma tean, et panen endale sellega piirid, aga vaevalt oma arvamust muudan. Igatahes ei suudaks ise sellel lindistusprotsessil aktiivselt osaleda. (Muheleb.)
-Kas te peale klassikalise muusika ka midagi kuulate?
Vaikust ja linnulaulu. Linnulaul on kõige ilusam. Ausalt. Ooperimuusika on nii intensiivne, et kõrvad vajavad puhkust, muidu saab kõike liiga palju. Ka kodus palun ma vaikust.
**
Kodustele teemadele minnes märgib Anger, et tema kolm last on kasvanud eestikeelses kodus, veetnud suved isa sünnimaal, saanud seal sõpru. Kunagi, kui koolid lõpetatud, on neil ehk Eestisse asja, aga praegu on nad ennekõike viinlased. «Nende sõbrad ja tegemised on Viinis. Mul endal on siin ka aastate jooksul tekkinud häid tuttavaid, aga sõprus vajab enamat. Ajale peavad vastu juured ja sügavus ehk eesti sõbrad, kelle järele igatsen.»
Anger tunnistab, et võõras linnas üksi uitamine on vabakutselise ooperilaulja töö kõige raskem osa. Pikk lahusolek perest on selle negatiivne pool. Aga täna öösel pärast etendust sõidab ta koju abikaasa ja laste juurde.
«Tänapäeval on tavaline, et paljud paarid töötavad eri linnades, eri riikides. Lähedasi suhteid on raske hoida. Ja paljud nendest katkevad. Mina ei taha niimoodi. See on omamoodi väljakutse tõestada vastupidist. Ma ei ole nii nõrk, et minna kergemat teed. Et kui mulle miski ei sobi, siis lõpetan suhte. Inimesed muutuvad. Ma tahan kogu aeg areneda nii lauljana kui ka lähisuhetes. Tahan võtta elu kui suurt pikka arenguprotsessi, annaks jumal mõistust neid karisid seal näha ja mitte üle reageerida. Kerge see ühestki otsast ei ole. Aga igaüks peab leidma oma tarkuse.»
Anger ütleb lõpetuseks, et tuleks Eestisse tagasi kas või homme, aga praegu ei ole see võimalik. «Ma reisin väga palju ja seetõttu peab see minu jaoks olema mugav ning soodne. Eestis ei ole see praegu kahjuks võimalik. Loodame, et sinna tuleb varsti korralik lennuliiklus ning uus ooperimaja, siis on kõik võimalik.»
Ain Anger
Sündinud 17. juunil 1971. aastal Kuressaares, üles kasvanud Kihelkonnal
1992–1996 õppinud laulmist Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias
1993–2001 laulnud Rahvusooperis Estonia
2001 Leipzigi ooperi solist
2004–2010 Viini Riigiooperi solist
Alates 2010 vabakutseline ooperilaulja
Abielus Liina Angeriga, peres kasvab kolm last.