Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/01/6025377t1h5238.jpg)
Oktoobrikuu viimasel õhtul näidati N-panga nimelises kultuurihoones üht isevärki etendust, kus üks ameerika mees nimega David Brighton mängis üht inglise meest nimega David Bowie. Millise pilguga me ka ei vaata selle sündmuse kunstilisele väärtusele, annab see ometi meile põhjuse David Bowiest rääkida. Ja selle jaoks, kallid lugejad, pole leheruum kunagi liiga hinnaline.
Enne kontserti lasti kõlaritest vana head Ludwig van Beethoveni üheksandat sümfooniat, mis opkultuurihuvilisele seostub eelkõige just kultusfilmiga «Kellavärgiga apelsin» – film, millel oli suur mõju Ziggy Stardusti (Bowie 70ndate alguse lavakuju) loomisel. Seejärel tuli ekraanil terve plejaad popkuulsusi tsitaatidega Bowie mõjust neile ja kogu popkultuurile. Alles siis alustas bänd. Kuid oodatud Ziggy Stardusti asemel tuli esimese hooga hoopis Thin White Duke (Bowie 70ndate keskpaiga persona), Ziggyt anti järamiseks alles järgmises passaažis. Kontserdi lõppedes oli laval 80ndate alguse rõõmsameelne MTV Bowie. Ja nii pidu lõppeski. Aga kerime nüüd korraks tagasi.