Ülo Sooster, teaduse mõtestaja

«Lähedane ja kauge füüsika Ülo Soosteri illustratsioonidega» Foto: Raamat

Kunstnik, kunstifilosoof ja Hiiumaa, Tartu, Karaganda ning Moskva resident Ülo Sooster (1924–1970) ilmub meie vaatevälja aeg-ajalt mõne isikunäitusega, nagu 2001. aastal Kumus, võis siis mõne kunstinäituse osisena või mõne kunstniku mälestusnuppude tegelasena. Raamatutesse pole ta palju sekkunud, kui, siis vaid näitusekataloogidesse. Vahel on mul tekkinud isegi kahtlus, kas Sooster oli olemas või on see tark väljamõeldis nagu tema kohtumine Nikita Hruštšoviga Moskva Maneeži 1962. aasta näitusel.

 

Olles hoolikalt läbi vaadanud Tartu kunstimuuseumi kataloogi, mis Soosteri raamatuillustratsioonidest koostatud ja augustis/oktoobris eksponeeritud näituse puhul sel aastal ilmus ning mis vabalt ning ilmselgelt kannab välja ühe omapärase ja nauditava raamatu mõõtme, on minul nüüd selge, et oli ikka küll. Ja veel millisena.

Sooster sai Moskvas tänu sõpradele tööd illustraatorina, eelkõige teadusraamatuid kirjastavas kirjastuses Znanije. Meie ees avaneb Soosteri vaade, õigemini sissevaade tolle aja füüsikasse, sest tegu on illustratsioonidega, mille ta joonistas füüsik Viktor Trostnikovi koostatud ja mitme autori kirjutatud raamatule «Füüsika: lähedane ja kauge», mis ilmus 1963. aastal ja peegeldab äsja Stalini surve alt vabanenud füüsika seisu maailmas.

Mis teeb selle raamatu loetavaks ja huvitavaks, on Tartu Ülikooli füüsikaprofessori ja füüsikainstituudi direktori Jaak Kikase kommentaarid Soosteri illustratsioonidele. Nendeta poleks asi selge, sest on ju füüsika poole sajandiga tublisti edenenud. Kuid nii kummaline kui ei ole, kõlbaksid Soosteri illustratsioonid enamjaolt mõnda praegusaegsessegi füüsikat tutvustavasse raamatusse. Nad on inimlik-teaduslik-igavikulised. Tähtis, et Soosteri illustratsioonid on taastatud, kirjastustes ära nuditud raamid taas nähtavad.

Tol ajal, 1960. aastate alul, oli vene populaarteadus kõrgel tasemel ning füüsikast kirjutasid ka seda masti teadlased nagu selles raamatus hilisem nobelist Aleksei Abrikosov. Kikas võttis kätte, luges raamatu läbi ja kirjutas Soosteri illustratsioonide juurde, mis kaunistasid ja selgitasid iga peatükki, miniesseed, mis selgitavad füüsika tollast ja praegust seisu.

On imekspandav, et Soosteri illustratsioonide mitte ainult kunstiline, vaid ka sisuline tase ületab neid nüüdseid illustratsioone, mida olen näinud kümnetes, võib-olla sadades angloameerika autorite populaarteaduslikes raamatutes, milles kunstiline tase on enamjaolt otse öeldes olematu või hädine. Pole minu asi, kas põhjus on rahas või tahtmatuses.

«See raamat ongi nagu selle ajastu ja reaalteadustele pandud suurte lootuste mälestussammas,» ütles intervjueerijale nüüd juba eakas koostaja Viktor Trostnikov 17. mail. Ta kinnitab, et Soosterile ei olnud vaja midagi selgitada – ta sai käsikirja ja andis vastu joonised, mida muuta polnud vaja. Kuigi tema töö illustreerijana oli eelkõige rahateenimiseks – sest ta oli sündinud maalija –, ei võtnud ta joonistamist kunagi pealiskaudselt. «Tõeline kunstnik, maalija, ei saa hakkama ilma joonistusteta. Joonistus on kogu maalikunsti aluspõhi. Ja sellepärast on ta võrratu joonistaja,» kinnitab Trostnikov. Lisaks tundis Sooster teaduse vastu suurt huvi, mis oli kunstnike seas 1960. ja 1970. aastatel tavapärane – nii nagu ka teadlaste huvi kunsti vastu. Pole vist kunagi olnud meil aega, mil vastastikku oleks valitsenud säherdune huvi, justkui vastukaaluks inglise füüsikalise keemiku ja kirjaniku Charles Percy Snow’ «Kahe kultuuri» kontseptsioonile, mis 1973. aastal ka veekeelses tõlkes ilmus.

Nõnda leiame siit raamatust lisaks Kikase füüsikale ja Soosteri kunstile ka tausta: Kadri Mäe ülevaate Soosterist ja raamatukunstist, Julia Polojanenkova ja Kadri Mäe intervjuu Viktor Trostnikoviga, Ilja Kabakovi kirja Tartu kunstimuuseumile, Rael Arteli saatesõna, Tartu kunstimuuseumis olevate kõnealuste illustratsioonide kokkuvõtva, pisemas formaadis kogumi.

Soosteri pildid ei olnud suured, kümmekonnast kahekümne sentimeetrini. Kuid nende sisu, seotus ainega ja teostus on põnev, siin sai Sooster minna oma hingelähedasse sürrealismi, leidub ka vihjeid OP-kunstile ja konstruktivismile. Ning mis põhiline – ta suutis olla teravmeelne. Toon ühe näite. Pildiallkiri: «Inglise teadlane Thomas Young, valguse interferentsiteooria looja, oskas vabalt lugeda kaheaastasena. Olles juba tuntud teadlane, esines ta korra tsirkuses – köielkõndijana.» Sooster on joonistanud pildile paksu väärikas köites raamatu ja selle ette pooliku lutipudeli.

Mida ütleb sellel peale Kikas? «Tänapäeval ei pea teadlased oma oskuste demonstreerimiseks enam tsirkusesse minema.» Neil on näiteks Tartu AHHAA. «Teadusteatri sõnum on vastupidine: vastavate teadmiste ja vahendite korral saavad sellega kõik hakkama.»

Kuni poes veel on, soovitan neile, keda huvitab füüsika lühilugu ja selle illustreerimise võimalus. Tsiteerides Tõnu Puud: kultuur pole muud kui kunstid ja teadus. Kokkuvõttes: kultuurne värk.

ARVUSTUS 

«Lähedane ja kauge füüsika Ülo Soosteri illustratsioonidega» Foto: Raamat

«Lähedane ja kauge füüsika Ülo Soosteri illustratsioonidega»

Joonistusi kommenteerinud Jaak Kikas

Tartmus, 2016, 158 lk