1. Hiljutises intervjuus superajakirjale Vanity Fair ütles superstaar Adele, et pole pool aastat jalgu raseerinud. Kui ajakirjanik uuris, kuidas suhtub sellesse Adele’i elukaaslane, kostis laulja, et mingid kuradi mehed ei ütle talle, mida ta raseerib ja mida mitte. Raseerigu end ise ära, kui nii väga meeldib. Kui poleks Peachest tulnud, olnud ja olemas, ei pruugiks peavoolumeedia lemmiknaine sellise mõttekäiguga välja tulla. Ja küsimus «kas sa oled feminist?» poleks saanud popstaaridele esitatavaks tavaküsimuseks. Ja feminism ei oleks sedavõrd aktsepteeritud mõtteviis, nagu ta praegu on.
2. Sain kinnituse, et eksisid muusikakriitikud, kes Peachese eelmise albumi puhul parastasid, et näe, hakkab vanaks jääma ja tunnetele mõtlema, rohkem nalja ei teegi (hambusse jäi toona «Why Don’t You Talk To Me» lugu). Kanada kõige värvikam muusikaeksport käis lihtsalt korra suitsupausil, vaatas, et mida see Lady Gaga ja Miley Cyrus siin tõmblevad, ja istus troonile tagasi. Õigemini lükkas trooni ümber ja ilmselt pani selle peenisekujulise leegiheitjaga põlema.
3. Kahjuks ei näinud publiku seas ühtegi tuntumat Eesti nais- ega meesartisti, kellele võiks Peaches mõtteainet pakkuda ja näidata, kuidas võib üks inimene laval olla. Samas, võimalik, et mu publiku-uuring oli puudulik, kuna olin esimesest loost viimaseni lava ees karglemas, huiklemas ja peaga vehkimas.
4. Peaches ei ole tüüp, kes pärast seda, kui ta on sulle korralikult taha keeranud, jääb voodisse nunnutama, kallistama ja igavest armastust vanduma. Kuigi seda oleks võinud ka varem arvata. Viimase loo järel lahkub Peaches lavalt ja tagasi ei vaata, ta ei tule meeleheitlikult viimaseid publiku armuavaldusi sisse ahmima, nagu muusikutel tihti kombeks on.