Saksa politseinik ja moslemikurjategijad (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tania Kambouri raamat «Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd»
Tania Kambouri raamat «Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd» Foto: Raamat

Saksa politseiniku Tania Kambouri raamat «Saksamaa vilkurivalgel. Politseiniku appihüüd» on ilmselgelt isiklike kogemuste põhjal sündinud üldistav raamat. Kogemused on huvitavad, neist tehtavad järeldused aga mõnevõrra kaheldavad.

Kambouri põhjendab teose kirjutamise vajadust sellega, et poliitiliselt korrektses ühiskonnas, nagu Saksamaa seda on, vaikitakse avaliku tegevusplaaniga mittesobivad sündmused maha. Ka tunnistab autor, et osalt sündis raamat isiklikust vihast, mis on kogunenud patrullpolitseiniku karjääri käigus Nordrhein-Westfaleni liidumaal – piirkonnas, kus 2014. aasta statistika järgi elas iga neljas migrant.

Kambouri rõhutab sissejuhatuses, et kombineerides endas kreeka juuri, naist ja politseinikku, ühendab ta kolme vaatenurka, mida teistel kodanikel pole. «Pean lausa oma kohuseks see teema jutuks võtta,» kirjutab ta.

«Selle teema» all mõtleb ta eelkõige moslemimigrantidest kurjategijaid, kellele Kambouri sõnul on Saksa politseinikel üha raskem vastu astuda. Raamatu tugevamaks osaks ongi konkreetsete juhtumite kirjeldused, mis mõnikord ulatuvad absurdi piirini. Näiteks jutustab Kambouri korrast, kui tehti väljakutse ja sündmuspaigale saadeti asja uurima kaks naispolitseinikku. Türklasest helistaja oli silmanähtavalt ärritatud, kuid õige pea selgus, et teda ajas raevu asjaolu, et temaga saadeti tegelema kaks naist. Milles üldse probleem oli, ei tulnudki lõpuks välja.  

Tagasi üles