«Turu majandus» teledokumentaal. Kristo Elias, Mihkel Ulk
Eetris ETV 2. november kell 22.40 ja 3. november kell 13.55
Film, mida Etioopia valitsus tahtis konfiskeerida
3. november 2016, 09:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristo Eliase ja Mihkel Ulki film «Turu majandus» jätab melde mõru maigu. Ei pane imestama, et Etioopia valitsus filmitud materjali konfiskeerida üritas.
Film viib vaataja Etioopia pealinna Addis Abebasse, kus hargnema hakkab neli erinevat süžeed: kohalik giid tutvustamas (aktsendi järgi hinnanguliselt USA) turistidele sealset elu, kahe lapse tööpäeva, teismelise noorsandi asjaajamisi ja kolme lapse ema pingutusi, et leiba teenida.
Tehnilisest küljest jääb veidi arusaamatuks, miks on filmitud neid erinevaid inimesi, või mis neid seob. Ülevaade nende elust on küll huvitav, kuid filmi niigi kirju sisu muutub seetõttu veelgi kirjumaks. Hiljem filmi tutvustust lugedes nende side selgub. Selleks on mercato, itaalia keelest pärinev sõna, mis tähistab turgu- kohta, kus nad kõik tegutsevad. Filmis endas jääb see side siiski kaugeks.
Väike räbalates neegrilaps puhastab valge mehe susse. Seda - nagu ahvi puuris- ringis pealt vaatamas teised turistid. Mees annab talle seejärel suure hunniku raha - päeva heategu on tehtud. Töö tehtud, ei lasta teda minema. Väike hirmunud puurielanik vaatab seni suurte silmadega ringi.
Tegemist on vaatega kohaliku giidi päeva, milles tema siiski väga kõrvaliseks jääb. Kogu väldanud filmi pidasin peategelasteks hoopiski USA turiste. Kahel neist on kaasas ka Etioopiast adopteeritud väike poiss. Laps ise näib kõigest ümbritsevast pigem häiritud olevat, kuigi paari reisipõhjus vast lapsele tema «juuri» tutvustada.
Kohalike vastu ülevoolavat sõbralikust üles näitavad ameeriklaste hale üritus nii-öelda maalähedast turismi harrastada jättis suhu keskmisest tugevama mõru maitse.
Enim jäi seda vaadates silma läbi erinevate süžeede ja samuti meeskonna lõpusõnade jooksev korruptsioon, mis näib Etioopias nii tavaline olevat, et selles miskit eriskummalist ei arvata olevat. Altkäemaks filmimaterjali salvestamise eest. Altkäemaks metsast puude korjamise eest. Altkäemaks voolab kohalike huulilt nii loomulikult, et see justkui osa nende majandussüsteemist on.
Vaade ümbritsevast on aga muserdav. Eeslid tänavatel, olematud teed ja keset linna kõlav kukelaul. Riigis, mis on kantud arengumaade nimekirja, millest räägitakse kui ühest Aafrika eduloost. Arenenud näib ta olevat küll- seda aga vastupidises suunas. Kuhu on läinud kõik saadud tulu ja millise hinnaga see areng on toimunud?
Lapsed, kes käivad ringi plastämbriga ja küsivad inimestelt, ega keegi kingi puhastada soovi lasta -hinnaks 0,04 eurot. Klient leitud, võetakse tal sandaalid jalast ja asutakse neid veega (vaade veele muudab küsitavaks, kas need jalanõud sellest just puhtamaks saavad) küürima. Siis saabub kingaviksi kord. Koolist ja sealt välja jooksvatest eakaaslastest möödudes ohkega lausutud sõnad, et tahaks ka ikkagi koolis käia, jäävad kauaks meelde.
Teose huvitavaimaks ja õpetlikumaks asjaoluks peangi neid leitud tegelasi- ka ameerika turistid loovad oma kolonialistliku mõttelaadiga teatud koloriitse kontrasti. Igat erinevat selles joonistuvat lugu tahaks pikemalt eraldi edasi vaadata.
Lapsed oma loomulikkuses ja omavahel sosistatud jutt, mis äkki neid salvestava grupini ei jõua. Noor mees - suur asjaajaja, kelle puhul jääb lõpuni selgusetuks, millega ta täpsemalt teenib. Samal ajal tõstab naine, kes sõbrannadega metsas puuhalgude korjamise lõpetanud, endale selga suure koorma ja tassib selle kahe tunni kaugusele müügiplatsile.